Septembris tuleb iga päevaga järjest enam hakata endale tunnistama tõsiasja, et selle aiahooaja otsake paistab. Isegi kui astronoomiline suvi kestab veel ja kuu alguseots võib paljudel aastatel suviselt soegi olla, ei jäta jahenevad ööd, tugevnevad tuuled, tasapisi värvuvad puud ning järjest muutlikum ilm suvetundest enam kuigi palju järele. See tekitab isegi mõningat masendust, kuigi samas annab tunda ka väsimus suvisest rahmeldamisest ning selle intensiivsest finaalist saagikoristuse ning hoidistega mässamisega.
Keldririiulid on peaaegu täis, sügavkülmikud ka. Ometi annab aed iga päev natuke lisa ja ikka veel annab kuskile mõni purgike või kotike ära mahutada.
Mina panin sel aastal suuremat rõhku purgisuppide tegemisele, sest marineeritud kurkide kõrval on see meie peres populaarsuselt teine talvine kuluartikkel. Pealegi on supipõhjadesse hea ära paigutada juba ülekasvanud kurgid, millega muidu ei oskakski midagi mõistlikku peale hakata. Kurki läheb nii borši- kui ka seljankapõhja sisse, ja eriti rohkesti veel rassolnikusse, mille keedangi valmis koos kruupidega. Samuti läheb kõigi kolme supi sisse väga tänuväärselt ka terve hulk tomatit, mida kasvuhoone ikka veel lahkesti jagab. Veel panen ma purki peedisupi põhja, aga selle tegemise jätan tavaliselt teistest veidi hilisemaks. Sinna nimelt läheb koos peediga ka juurseller, mis on aeglase edenemisega ja kasvab alles septembri keskpaiku parajaks.
Oma supipõhjade retseptid olen saanud Aive Luigela hoidisteraamatust, välja arvatud rassolniku retsept, mille leidsin kunagi internetist ja hoian väljaprinditud kujul sama hoidisteraamatu vahel alles.
Supipõhjad keldris teevad talvel söögitegemise oluliselt lihtsamaks. On ülimalt ajasäästlik, kui külmal hommikul esimese asjana pliidi alla tuld tehes panen sellele keema hea portsu supikonte – kui paari tunni pärast mõnus soojus majas, on ka puljong kenasti keenud. Õhtul jääb üle veel ainult liha kontide küljest lahti puhastada, keldrist purgitäis supipõhja tuua, koos lihaga puljongisse lükata ning korraks keema lasta. Ongi olemas.
Söögivalmistamise tarbeks teen sügiseti keldrisse ka mitukümmend purgitäit purustatud tomateid. Kui oma kasvuhoone tublit saaki annab, siis pole mõtet talvel seda kraami ju poest ostma minna. Samas kulub purustatud tomateid meie peres palju, kasutan seda nii suppide kui ka kastmete sisse: läätsesuppi, pilaffi ja guljašši ei kujutaks ilma ettegi. Purki panemiseks muidugi keedan selle köögikombainiga sodiks lastud tomatimassi natukese soolaga läbi, seda peab siis hiljem toitu valmistades lihtsalt arvestama, et sool tuleb koos tomatitega.
Marineeritud või hapendatud kurgid on septembri keskpaigaks kõigil juba ammu keldris ja ilmselt pealsedki peenrast koristatud. Hapukurke meie majas väga ei lähe, nõnda et neid olen teinud ainult jaokaupa suviseks söömiseks, niimoodi alles üsna kergelt hapendatuna. Nii on need kõige paremad! Talveks lähevad meie kurgid hoopis marinaadi, osa tšilliga, osa põnevate maitsetaimedega (estragon, tüümian, iisop jne), osa traditsiooniliselt mädarõika ja küüslauguga.
Purgisalatite ja moosidega on meie majas jälle nii ja naa. Aastatega on selgunud, et enamik purgisalateid kipub seisma jääma, isegi marineeritud tomatid. Toidu kõrvale eelistab mu pere pigem aurutatud köögivilju või värskeid salateid. Ka moosi kulub meil imevähe. Sellepärast olen ma suures osas salatite ja mooside purki tegemisest loobunud. Valmistan vaid paari kindla peale minevat asja, näiteks tomatitega aedoasalatit ja krehvtist letšot, need juba keldrisse seisma ei jää.
Marjaaeg on mõistagi septembrikuuks juba läbi ja seega ka marjamahlad pudelisse aurutatud. Kuid nüüd on see-eest käes õunamahla aeg. Kui aias on palju kandvaid puid, siis ongi mahlaks pressimine parim viis suur saak kuidagi realiseerida, sest õunamahl on ju hea ja kõige populaarsem kodune mahl Eestis üldse. Enne purkidesse villimist läbikuumutatuna pole sel ka säilimisega mingeid probleeme.
