Kui peaksin lühidalt kokku võtma, mis oli erilist mu kolleegis Tarmo Õuemaas, siis see oli oskus eri teemasid täpselt sõnastada. Seal, kus minul kulus mitu lauset, sai Tarmo hakkama ühega. Ta oskas panna pealkirju, mis olid pealkirjad.
Umbes 20 aastat tagasi pani ta ühe kooliaasta alguse puhul kirjutatud uudise pealkirjaks „Vups ja kooli!”. Ega tagantjärele targana Tarmo selle üle uhke ei olnud, sest nagu ta ise väitis, oli see tegelikult n-ö tööpealkiri, mis polnud mõeldud avaldamiseks. Aga ajakirjanduse masinavärgis juhtub kahjuks mõnikord seda, et tööpealkirjad kogemata ilmuvad, sest õhtul lehte toimetades ja küljendades on kõigil nii kiire, et keegi ei märka.
Nüüd mõtlen, et see „vupsamisi kooliminek” oli Tarmo suur oskus. Sest mida siis ühes 1. septembri loos ikka öelda kui seda, et kool hakkas pihta. Ja sõna „vups” tõmbab lugema.
Tarmol oli oskus kirjutada lihtsatest asjadest eriliselt. Paar aastat tagasi oleks ta peaaegu jälle saanud pressipreemia uudislooga, mis rääkis jahimeestest, kelle lasketiirust hulkuma läinud kuulid üle taluõue vilisesid. Toimetajana ei pane enam selliseid asju tähele. See kõik on nii tavaline – tuleb üks mees ja räägib oma murest. Tarmo kuulas meest niheledes, sest tal oli enamasti kõik juba siis selge, kui rääkija oli oma jutuga alles poole peale jõudnud, ja siis kirjutas. Lugu ilmus. Lasketiir läks kinni, talupere sai rahulikult hingata. Unustatud. Alles siis, kui seda lugu pressipreemiate žüriis kümnete teiste lugude kõrval tähele pannakse, saad aru, et just kirjutaja anne tegi lihtsa loo tähelepanuväärseks.
Tarmo tüüris Lääne Elu, kui Lihula leegionäri pronksbareljeefi ümber vihisesid kumminuiad ja kivid, ja kui 2008–2009 maailmamajandus kokku kukkus. Lääne Elu seisis Tarmoga oma lugejate kõrval. See oli tema suur anne olla tasakaalukas ja täpne. Praegusel ajal, kui ühiskonda proovitakse liigestest lahti kiskuda, oleks teda ajakirjaniku ja toimetajana hädasti toimetusse tarvis. Kuri haigus sundis ta tegema taevast ajalehte. Ega ta ise uskunud, et pärast surma veel midagi on. Kuid nagu ta paar nädalat tagasi ütles, siis… mine tea… Ma ei saanudki teda kuulates aru, tegi ta nalja või mõtles tõsiselt. Kindel on see, et tema kirjutatud artiklid jäävad maisesse lehte.
Tarmo mälestuseks ilmub juhtkiri nimelisena, sest just nii ta tahtis ja pidas õigeks. Puhka rahus!
Andrus Karnau
