1

Hüvasti, Lääne Elu päikesepoiss Tarmo Õuemaa

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Tarmo Õuemaa 13.02.1975–17.08.2020. Foto: Urmas Lauri
Tarmo Õuemaa 13.02.1975–17.08.2020. Foto: Urmas Lauri

Esmaspäeva hommikul suri pärast rasket haigust vaid 45aastasena Lääne Elu ajakirjanik ja endine peatoimetaja Tarmo Õuemaa.

Tallinnast pärit Õuemaa asus Lääne Elus tööle reporterina 1998. aastal. Viie aasta pärast, 2003, sai temast kokku kümneks aastaks Lääne Elu peatoimetaja. Aastatel 2006–2008 oli ta Eesti Päevalehe uudistetoimetuse üks juhte, et seejärel naasta Lääne Elu peatoimetaja ülesannetesse aastateks 2008–2010 ja 2011–2014. Pärast vahepealset tööd portaalis Läänlane tuli ta Lääne Elusse uuesti tööle 2016.

Postimehe peatoimetaja ning kunagise õppejõu Mart Raudsaare sõnul on Õuemaa ehe tõestus sellest, et maakonnalehe ajakirjanik olla ei ole kehvem kui mõne suure päevalehe oma. „Pigem vastupidi. See on kvaliteedi näitaja,” ütles Raudsaar.

Raudsaare sõnul lükkab Õuemaa oma tööga ümber levinud valearusaama, et maakonnalehes töötavad need, kes ei saa mujal hakkama: „Tema töötas Eesti Päevalehes ja tal oli alati võimalus pealinna naasta, aga ta tuli tagasi ja jäi, sest Haapsalu oli talle tähtis.”

Peatoimetajaks saades olid Õuemaal juba suured kogemused – väikeses lehes õpib ajakirjanik kirjutamise kõrvalt tegema lugematuid muid asju, millest lehetöö koosneb.

Raudsaar tundis ja mäletab Õuemaad üle 20 aasta, juba Tartu ülikooli päevilt, kus Õuemaa õppis avatud ülikoolis töö kõrvalt ajakirjandust. „Mis tema kohta esimesena meenub – asjalikkus,” ütles Raudsaar. Kohe torkasid silma ka mõtlemisvõime ja analüüsioskus ning meisterlik sõnaseadmine. „Need on omadused, mida ei saa kunagi olla üleliia,” märkis Raudsaar. Kuigi tegutsenud kirjutava ajakirjanikuna, võinuks Õuemaa vabalt töötada ka raadios, sest ühevõrra hästi valdas ta Raudsaare sõnul nii kirjutatud kui ka kõneldavat sõna. „See ei olegi nii tavaline, kui võiks arvata,” ütles Raudsaar. Mõnda aega töötas Õuemaa hiljem ajakirjanikutöö kõrvalt Tartu ülikoolis ajakirjandusõppejõuna.

Lääne Elu reporterina töötas Õuemaa enne ise peatoimetajaks saamist Andres Ammase ja Lehte Ilvese käe all. „Tõeline päikesepoiss,” ütles Ilves. „Rahulik, hea, tark, armas inimene – mis on meie ajal haruldane – ja andekas, elegantse sulega ajakirjanik. Karjäärihimu ei olnud temas grammigi.”

Õuemaa valdas kõiki ajakirjandusžanre, uudistest rohkem paelus teda aga eluolu – sündisid värvikad reportaažid ja olemus- ning omanäolised arvamuslood. „Sisimas oli ta ehk rohkem isegi kirjanik kui ajakirjanik,” ütles Ilves. „Kui kellestki üldse ülivõrdes kirjutada, siis oleks see Tarmo.” Ilves ütles, et ei mäleta ühtegi konflikti: „Kui ka midagi oli, siis on see hiljem mattunud headuse alla. Temas ei olnud kübekestki kurjust.” Seda näitas ka kõigi nende kauaaegsete sõprade hulk, kes olid tema kõrval lõpuni.

Sõbrad ja kolleegid meenutavad Õuemaad kui suurepärast vestluskaaslast. „Võisime pikalt vestelda asjadest, millest ümbritsevad aru ei saanud,” ütles sõber ja Lääne Elu kunagine ajakirjanik Aivar Õepa. Just Õepa oli see, kes kutsus Õuemaa Lääne Elusse, olles enne temaga koos töötanud Tallinnas ajakirjas Mihkel. Lääne Elus said neist taas kolleegid.

Kui muidu meeldis Õepale üksi tööd teha, siis Õuemaaga sujus lugude kahasse kirjutamine. „Me olime nagu Ilf ja Petrov – üks jätkas sealt, kus teine pooleli jäi – olime ühel lainel,” ütles Õepa. Tema sõnul oli Õuemaa ajakirjanikuna liiga heasüdamlik: „Ta ei tahtnud probleeme üles kiskuda – oli pigem see tüüp, kes kirjutab helgetest ja huvitavatest asjadest.”

Peale selle tõestas Õuemaa end asjatundliku spordireporterina. Eriti armastas ta jalgpalli, kus ta suurvõistluste ja maailmakuulsate klubide mängude kõrval hoidis silma peal ka Läänemaa jalgpalliklubide käekäigul. Ta oli Läänemaa jalgpalliklubi asutajaliige ja kuulus kümme aastat klubi juhatusse.

„Kui hakkasime Läänemaa jalgpalliklubi tegema, siis kutsusime Õuemaa, et ta kajastaks toimuvat,” ütles treener Aavo Tomingas. Jalgpall Õuemaale meeldis ja ta käis mänge vaatamas. „Ja ei huvitunud ta vaid mängudest. Ta oli väga selle poolt, et klubil oleks plaan, mille järgi noori kasvatada ja jalgpalli arendada,” ütles Tomingas.

Õuemaa oli kirglik lugeja. „Tal oli väga suur humanitaarhuvi ja ta oli keelte peale üsna andekas,” ütles Õepa. Tallinnas Õismäel saksa keele eriklassis õppinud Õuemaa sai arvutimängudest selgeks inglise keele ja luges vabalt ning palju ingliskeelset kirjandust. „See näitas, et tal oli hea keelevaist,” ütles Õepa. Eriliselt armastas Õuemaa ulmekirjandust ja pidas kolleegiga kahasse aastaid raamatublogi Kirjakoi.

Oma laia silmaringi ja mitmekülgseid teadmisi kasutas ta ära mälumängus, kuhu kolleegid Lääne Elust ta kutsusid. „Toimetusel oli oma võistkond. Nii kui Tarmo tuli, võtsime ta kohe kampa, sest ta oli hea sporditundja. Meie ise toona spordist suuremat ei jaganud,” ütles Õepa.

„Sport oli tal tugev, eriti jalgpall, ja muidugi ka kultuur,” ütles mälumängur ja mälumänguküsimuste koostaja Margus Maiste. Haapsalus Talumehe kõrtsis mälumängudel oli Õuemaa alati kohal. „Üsna viimase lõpuni tundis huvi,” ütles Maiste. „Mis jäi sel aastal olemata – maakilva finaal jäi koroona tõttu ära, aga ta oli valmis sinna tulema.”

Maiste sõnul oli Õuemaa erakordselt laia silmaringiga innukas ja pühendunud mälumängur. Mullu Eesti mälumängu meistrivõistlustel Haapsalus oli ta väljas nii individuaal- kui ka paarismängus ja pani kokku võistkonna. „Ja ta kirjutas pidevalt ajalehte ka mälumängu-uudiseid,” ütles Maiste. Ta mäletab Õuemaad kui sõbralikku ja kena inimest, kellega oli lihtne suhelda. „Temaga sai rääkida paljudel teemadel, sai hästi kontakti,” ütles Maiste.

„Mind ühendas Tarmoga suur huvi fantaasiamaailmades seiklemise vastu. Tarmo lugemiskirg ja eruditsioon olid piiritud, mis tegi temast ideaalse vestluspartneri,” ütles kauaaegne sõber, kirjanik Piret Jaaks. Õuemaa riiulid olid maast laeni täis kõike, millest üks tõeline raamatusõber võib unistada.

„Kui kõikides inimestes oleks natuke rohkem Tarmot, oleks maailm palju empaatilisem, rahumeelsem ja humoorikam koht,” ütles Jaaks. Tarmo kodu oli alati sõpradele valla ja kunagi ei unustanud ta vestlust rikastamast huumoriga, kus leidus ka tõetera. Tal oli imetlusväärne võime teha nalja nii, et kõikidel oli lõbus ja keegi ei tundnud end puudutatuna.

„Ta oli suur sõbralik mees, kes armastas kasse ja lapsi,” ütles Jaaks.

Jaaks kohtus Õuemaaga ikka Haapsalus, tema kodus Sadama tänaval – seal oli merevaade, mida mõlemad väga armastasid. „Üks meie viimaseid telefonivestlusigi oli merest. Mina seisin sinetava vee ja metsiku loodusega Pullapää rannas ning tema oma kodus tammede all, tüüne viigi kaldal. Rääkisime mere ilust,” meenutas Jaaks. Kui merd enam poleks, siis paneks kõik seda kohe tähele ja tunneks suurt puudust. „Tarmoga on niisamuti. Üliinimlikult hea, inimlikult sõbralik ja soe, suur inimene suurte algustähtedega,” ütles Jaaks.

Kui mullu augustis suri Lääne Elu üks asutajaid, ajakirjanik Anneli Ammas, ütles Õuemaa tema kohta, et vaprus ja elujõud ei jätnud Annelid maha viimase hetkeni. Täpselt niisamuti läks tema endaga – haigus tema vaimu ei murdnud.

Head reisi, päikesepoiss, maailmadesse, kus ootavad hoopis uued seiklused.

Tarmo Õuemaa

  • Sünd Tallinnas 1975.
  • Õppis Õismäe humanitaargümnaasiumis, Eesti humanitaarinstituudis ja Tartu ülikoolis (lõpetas 2008 ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala).
  • Töötas Tallinnas tarbijalehes Kulutaja ja ajakirjas Mihkel.
  • Lääne Elu reporter aastast 1998. Kolmes jaos (2003–2006, 2008–2010, 2011–2014) Lääne Elu peatoimetaja.
  • 2003 ja 2006–2008 töötas Eesti Päevalehes ning 2014–2016 portaalis Läänlane.
  • 2002 võitis Tarmo Õuemaa pressipreemia Lääne Elus ilmunud arvamusloo eest, mis kritiseeris Euroopa Liidu raha eest korraldatud koolituste demoraliseerivat mõju.
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Üks teelesaatmine | Aidi Vallik avalikult

[…] on jälle üks kurb ja tühi koht juures. Ja Lääne Elu toimetuses ka. Temast jäädakse veel pikalt puudust […]

wpDiscuz