Esmaspäeva õhtul õnnestus Trieris näha haruldast vaatepilti – turiste! Linnas, mida aastas külastab üle viie miljoni inimese, oli üle pika aja väga rahustav näha korraga lausa nelja sissesõitnut, brošüürid ja kaardid peos. Roomlaste ehitatud termide uudistajad kõnelesid mõistagi saksa keelt, tavaolukorras oleks kostnud pigem hiina või inglise. Ingliskeelseid hakkab juuni teises pooles vast tasapisi juurde tulema, Hiinast ei pääse Karl Marxi sünnilinna külastama ilmselt mitte niipea.
Turistide puudus on palja silmaga näha ka välikohvikutest möödudes. Kliente on selle hooaja kohta vast napp kümnendik. Punavalge lindiga ümbritsetud tühjad kohvikuterrassid on nukker vaatepilt. Paljud kohalikud ei soovi väljas einestada, kui peab end uksel koos saba ja karvadega kirja panema. Väiksemate lastega peredel on kodust väjas einestamine esialgu keeruline või mõeldamatu, kui lapsi just tooli külge kinni ei seo.
Vähemalt võivad siin lapsed mänguväljakutel käia, Luksemburgis siiamaani ei tohi. Miks, sellest ma aru ei saa – arvestades, et muud kogunemiskohad aina avanevad, sealhulgas spordisaalid. Kolmapäeval tehti lõpuks lahti toitlustusasutuste väliterrassid ning alates reedest võib juba ka tuppa sööma minna. Mask on sealgi sisenedes-väljudes kohustuslik, siselaudu tuleb broneerida, aga totaalset andmekorjet ei toimu.
