Avakülg Tags Anneli Aken

Silt: Anneli Aken

Anneli Aken: koroonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Ei ole ilmas halba ilma heata. Ei teata ilmas kedagi, kes veata. On peaga inimesi, kes kui peata – ei oska olla, kui ei samme seata, kel pahameelt ilmvõimatu on peata’, päev raisus karmi kommentaari reata! Viimased nädalad on olnud igas mõttes päikeselised, aga koroonaaeg on eriti esile toonud inimesed, kes ei ole mitte kunagi rahul. Kes pandeemia alguses põrutasid, et pandagu nüüd kiiresti lukku, nõuavad nüüd kõike lennult lahti. Kel on alati õigus, sest teised arvavad ja teevad ju kõike valesti. Üks hommikune pildike ristmikult. Enne mind ootas rohelist jalakäijatuld üks mees. Hetke pärast lisandus teine mees. Jalgrattaga. Pressis närviliselt nuppu. Esimene mees hüppas ehmatusest pool meetrit paremale ja ütles nõudlikult, kuid mitte inetult: „Bitte Abstand!”* Jalgratturile see märkus ei meeldinud: „Mis te õiendate? Haige olete või? Vat kui helistan praegu muposse!” Minu karlssonlikku rahupalvet ta ei kuulanud, vaid võttiski demonstratiivselt telefoni: „Siin on üks koroonahaige. Prillide ja seljakotiga, tuleb kesklinna poole.” Ma ei jäänud neid jälitama ega tea, mis siis lõpuks sai – kas kõne oli päris või näideldud. Näide igatahes, kuidas võime iga hetk kohtuda kellegagi, kes ründab lihtsalt igaks juhuks. Trieri ristmikul või Lihulas, mille hooldekodu töötajate ning nende lähedaste kiusamisest on väga valus lugeda.

Anneli Aken: koroonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Esmaspäeva õhtul õnnestus Trieris näha haruldast vaatepilti – turiste! Linnas, mida aastas külastab üle viie miljoni inimese, oli üle pika aja väga rahustav näha korraga lausa nelja sissesõitnut, brošüürid ja kaardid peos. Roomlaste ehitatud termide uudistajad kõnelesid mõistagi saksa keelt, tavaolukorras oleks kostnud pigem hiina või inglise. Ingliskeelseid hakkab juuni teises pooles vast tasapisi juurde tulema, Hiinast ei pääse Karl Marxi sünnilinna külastama ilmselt mitte niipea. Turistide puudus on palja silmaga näha ka välikohvikutest möödudes. Kliente on selle hooaja kohta vast napp kümnendik. Punavalge lindiga ümbritsetud tühjad kohvikuterrassid on nukker vaatepilt. Paljud kohalikud ei soovi väljas einestada, kui peab end uksel koos saba ja karvadega kirja panema. Väiksemate lastega peredel on kodust väjas einestamine esialgu keeruline või mõeldamatu, kui lapsi just tooli külge kinni ei seo. Vähemalt võivad siin lapsed mänguväljakutel käia, Luksemburgis siiamaani ei tohi. Miks, sellest ma aru ei saa – arvestades, et muud kogunemiskohad aina avanevad, sealhulgas spordisaalid. Kolmapäeval tehti lõpuks lahti toitlustusasutuste väliterrassid ning alates reedest võib juba ka tuppa sööma minna. Mask on sealgi sisenedes-väljudes kohustuslik, siselaudu tuleb broneerida, aga totaalset andmekorjet ei toimu.

Anneli Aken: kororoonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Trieri linna pommuudis on sel nädalal vahelduseks viirusele hoopis pommiuudis. Hea uudis, et leiti, ja hea, et maalilise pargikompleksi servas asuva eramu hoovis basseini jaoks auku kaevanud kopajuht liiga kõvasti ei koputanud. Ega tahaks küll olla sünnipäevalapsest majaomanik, kelle poeg kaunil kevadpäeval tuppa jookseb: „Ema, meil on aias pomm!” Teise ilmasõja keskmine lennukipomm – brittide MC 500 (223 kg). Linnas, kus 1600 maja pihta sai, pole need leiud tänaseni sugugi haruldased, eelmine samasugune tehti kahjutuks mullu septembris ning üle-eelmine 2016. aastal vanalinnas. Kui kümme aastat tagasi aeda läbi kaevasin, võttis ka mõned korrad kõhedaks, kui labidas metalli vastu kõlksas, õnneks olid need vaid uksehinged ja muu säärane.

Anneli Aken koroonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] „Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused. Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus. Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

Anneli Aken: koroonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Seni Saksamaast pigem rangemat joont hoidnud Luksemburg üllatas: järgmisest nädalast lubatakse kuus inimest tuppa kokku kutsuda ning 20 õue. Ka Saksamaal on hakatud regiooniti, esialgu küll ettevaatlikumalt, seltskonnalimiiti tõstma. Üha enam ärkab pahuraid, kes on justkui pettunud. Haiglad on ju peaaegu tühjad! Laipu ei olegi tänaval! Nagu tormihoiatuste puhul – lubasite katastroofi, aga puhus kõigest leebe lõunatuul! Sünoptikud ja epidemioloogid seebiks, meedia ja valitsus niikuinii!… Loo valmimise hetkel kolmapäeva hommikul oli 110 000 elanikuga linnas kinnitatud 99 nakatunut, neist 91 tunnistatud taas terveks. Rheinland-Pfalzi liidumaal on läinud suhteliselt hästi, püsib keskmiste seas: Robert Kochi instituudi andmeil oli eile hommikul 152 nakatunut 100 000 elaniku kohta, vrd Baieris 332, terve Saksamaa keskmine 198, Mecklenburg-Vorpommern 44ga tubli viimane.

Koroonaelust Euroopa ristteel: üle piiri

Kuna Saksamaal sellist ranget liikumiskeeldu pole olnud nagu Prantsusmaal, Itaalias või Hispaanias, olen peaaegu iga päev teinud 3–10kilomeetrise jalutuskäigu. Jalgrattaga on keerulisem, sest kergliiklusteed on ilusa ilmaga olnud nii ülerahvastatud, et peale tuleb tunne, nagu sõidaks mõne suure võistluse põhigrupis, konkureerides jalakäijate ning rulluisutajatega. Peale selle on oht, et mõni Instagrami-sõltlane istub täpselt keset teed, kus on tema arvates parim paik järgmise selfi jaoks.

Anneli Aken: koroonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Luksemburgis on esmaspäevast kohustus kanda maske poes, apteegis, pangas ja ühistranspordis. Riik annab ja omavalitsus toob saadab postiga viis maski iga (registreeritud) elaniku kohta, mida peaks jaguma vähemalt kaheks-kolmeks nädalaks. Saksamaal minnakse riburada pidi sama teed, aga liidumaati, isegi omavalitsuseti on maskireeglid väga erinevad – mõnel pool ühistranspordis, teisal ka poes, apteegis ehk kõikjal, kus on raske või võimatu hoida 1,5 m distantsi. Arvata võib, et Rheinland-Pfalzis ei pääse ka „maskiballita”. Esialgu on näo-nina katmine tungivalt soovitatud ning mõned pisikesed poed on ustele kirjutanud, et ilma siseneda ei tohi. Õpilastele – vähemalt sellele osale, kes järk-järgult 27. aprillist ning 4. maist taas kooli lähevad – on lubatud maske eraldada. Esimesteks katsejänesteks on kutsekoolide ja gümnaasiumide lõpuklassid ning algkooli „neljandikud”.

Anneli Aken koroonaelust Euroopa ristteel

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Eestlaste jaoks nii igapäevased e-teenused on Kesk-Euroopas kas täiesti puudu või alles lapsekingades. Oletame, et riskirühma kuuluv inimene vajab igapäevaste ravimite ostmiseks retsepti, aga perearsti registratuurist ta läbi minna ei saa. Inimene helistab arstile, aga kuidas jõuab retsept apteeki? Õige, faksiga! Nooremad lugejad peavad nüüd ilmselt guugeldama, mis see faks on. Või pigem – mis ta oli. E-õpet tuli koolides hakata korraldama kas täitsa või peaaegu nullist. Aga praegu on vaheaeg, munad ja kohupiimakoogid on söödud – ilmselt igatsevad paljud koduköögile vaheldust, aga välja sööma minna ju ei saa. Trier ei ole olnud kuuldavasti kunagi toiduturismi sihtkoht. Siinne valsirütmis kombinatsioon bratwurst-brötchen-pommes, kebab ja pitsa teevad muule väga visalt ruumi. Kui kodus kokkamisest kõrini, siis nälga ei jää, aga kui see vaid mõeldav oleks, siis suunaks 75 protsenti toitlustajatest Haapsallu suveõppele. Siiski on ka Trieris mitu täitsa toredat söögikohta, aga praegu on neilgi vesi ahjus. Paljud ei ole isegi üritanud, vaid sulgesid teadmata ajaks.

Anneli Aken: koroonaelust Euroopa ristteel

Üleilmsesse koroonastatistikasse lisandus 27. jaanuaril esimene „linnuke” Saksamaal. Seal kuskil kaugel Baieris – pealegi kirjutati, et nakkuse edasise levimise oht on olematu. 20. veebruaril istusin Haapsalus köögilaua taga ja lõin käed Taani ansambliga Efterklang, et kümme Luksemburgi eestlast on nende 3. märtsi kontserdil taustalauljatena kohal. Olimegi. 1. märtsil teatati esimesest koroonahaigest Luksemburgis. Ah, üks, ja seegi sissetoodu! Ei saa öelda, et ma üldse ei muretsenud, aga mitte nii palju, et oleks loobumismõteteni jõudnud. Kontsert Luxembourgis möödus meeleolukalt ning keegi ei haigestunud. See jäi Efterklangi suurejoonelise Euroopa tuuri eelviimaseks. 5. märtsil Milanos ja päev hiljem Lausanne’is kohalikud taustakoorid enam lavale ei saanudki. Jääb ära, ei toimu, lükkame edasi – sellest sai mõne päeva möödudes minu ja miljonite korraldajate argipäev.