Silt: Anneli Aken

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] „Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused. Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus. Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Seni Saksamaast pigem rangemat joont hoidnud Luksemburg üllatas: järgmisest nädalast lubatakse kuus inimest tuppa kokku kutsuda ning 20 õue. Ka Saksamaal on hakatud regiooniti, esialgu küll ettevaatlikumalt, seltskonnalimiiti tõstma. Üha enam ärkab pahuraid, kes on justkui pettunud. Haiglad on ju peaaegu tühjad! Laipu ei olegi tänaval! Nagu tormihoiatuste puhul – lubasite katastroofi, aga puhus kõigest leebe lõunatuul! Sünoptikud ja epidemioloogid seebiks, meedia ja valitsus niikuinii!… Loo valmimise hetkel kolmapäeva hommikul oli 110 000 elanikuga linnas kinnitatud 99 nakatunut, neist 91 tunnistatud taas terveks. Rheinland-Pfalzi liidumaal on läinud suhteliselt hästi, püsib keskmiste seas: Robert Kochi instituudi andmeil oli eile hommikul 152 nakatunut 100 000 elaniku kohta, vrd Baieris 332, terve Saksamaa keskmine 198, Mecklenburg-Vorpommern 44ga tubli viimane.

Kuna Saksamaal sellist ranget liikumiskeeldu pole olnud nagu Prantsusmaal, Itaalias või Hispaanias, olen peaaegu iga päev teinud 3–10kilomeetrise jalutuskäigu. Jalgrattaga on keerulisem, sest kergliiklusteed on ilusa ilmaga olnud nii ülerahvastatud, et peale tuleb tunne, nagu sõidaks mõne suure võistluse põhigrupis, konkureerides jalakäijate ning rulluisutajatega. Peale selle on oht, et mõni Instagrami-sõltlane istub täpselt keset teed, kus on tema arvates parim paik järgmise selfi jaoks.

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Luksemburgis on esmaspäevast kohustus kanda maske poes, apteegis, pangas ja ühistranspordis. Riik annab ja omavalitsus toob saadab postiga viis maski iga (registreeritud) elaniku kohta, mida peaks jaguma vähemalt kaheks-kolmeks nädalaks. Saksamaal minnakse riburada pidi sama teed, aga liidumaati, isegi omavalitsuseti on maskireeglid väga erinevad – mõnel pool ühistranspordis, teisal ka poes, apteegis ehk kõikjal, kus on raske või võimatu hoida 1,5 m distantsi. Arvata võib, et Rheinland-Pfalzis ei pääse ka „maskiballita”. Esialgu on näo-nina katmine tungivalt soovitatud ning mõned pisikesed poed on ustele kirjutanud, et ilma siseneda ei tohi. Õpilastele – vähemalt sellele osale, kes järk-järgult 27. aprillist ning 4. maist taas kooli lähevad – on lubatud maske eraldada. Esimesteks katsejänesteks on kutsekoolide ja gümnaasiumide lõpuklassid ning algkooli „neljandikud”.

[caption id="attachment_228961" align="alignnone" width="900"] Anneli Aken. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Eestlaste jaoks nii igapäevased e-teenused on Kesk-Euroopas kas täiesti puudu või alles lapsekingades. Oletame, et riskirühma kuuluv inimene vajab igapäevaste ravimite ostmiseks retsepti, aga perearsti registratuurist ta läbi minna ei saa. Inimene helistab arstile, aga kuidas jõuab retsept apteeki? Õige, faksiga! Nooremad lugejad peavad nüüd ilmselt guugeldama, mis see faks on. Või pigem – mis ta oli. E-õpet tuli koolides hakata korraldama kas täitsa või peaaegu nullist. Aga praegu on vaheaeg, munad ja kohupiimakoogid on söödud – ilmselt igatsevad paljud koduköögile vaheldust, aga välja sööma minna ju ei saa. Trier ei ole olnud kuuldavasti kunagi toiduturismi sihtkoht. Siinne valsirütmis kombinatsioon bratwurst-brötchen-pommes, kebab ja pitsa teevad muule väga visalt ruumi. Kui kodus kokkamisest kõrini, siis nälga ei jää, aga kui see vaid mõeldav oleks, siis suunaks 75 protsenti toitlustajatest Haapsallu suveõppele. Siiski on ka Trieris mitu täitsa toredat söögikohta, aga praegu on neilgi vesi ahjus. Paljud ei ole isegi üritanud, vaid sulgesid teadmata ajaks.

Üleilmsesse koroonastatistikasse lisandus 27. jaanuaril esimene „linnuke” Saksamaal. Seal kuskil kaugel Baieris – pealegi kirjutati, et nakkuse edasise levimise oht on olematu. 20. veebruaril istusin Haapsalus köögilaua taga ja lõin käed Taani ansambliga Efterklang, et kümme Luksemburgi eestlast on nende 3. märtsi kontserdil taustalauljatena kohal. Olimegi. 1. märtsil teatati esimesest koroonahaigest Luksemburgis. Ah, üks, ja seegi sissetoodu! Ei saa öelda, et ma üldse ei muretsenud, aga mitte nii palju, et oleks loobumismõteteni jõudnud. Kontsert Luxembourgis möödus meeleolukalt ning keegi ei haigestunud. See jäi Efterklangi suurejoonelise Euroopa tuuri eelviimaseks. 5. märtsil Milanos ja päev hiljem Lausanne’is kohalikud taustakoorid enam lavale ei saanudki. Jääb ära, ei toimu, lükkame edasi – sellest sai mõne päeva möödudes minu ja miljonite korraldajate argipäev.

[caption id="attachment_108257" align="alignnone" width="468"] Anneli Aken[/caption] Elften im Elften – 11.11 ehk Püha Martini päeval kell 11.11 olid Saksa külad ja linnad täis kostümeeritud tegelasi, sest algas karnevaliaeg, mis kestab paastu alguseni ehk meile tuttava vastlapäevani. (Ma ei tea, miks Eesti mardipäev on päevases nihkes. Inimene õpib kogu elu.) Karnevaliaja alguseks on olnud või on ka kolmekuningapäev, aga 19. sajandil nihutati seda paljudes kohtades ettepoole. Olen nii aru saanud, et sellega tasalülitati varem 40 päeva kestnud paastuaeg enne jõulu. Neile, kes on südamega asja sees, on see tõsiselt tore aeg, mida võiks võrrelda suure harrastusteatrite festivali ettevalmistusega. Külades ja linnades on karnevaliklubid – seltsid, millel on tihe kalender istungite ja üritustega. Karnevaliaja kulminatsiooniks on viimane nädal enne paastu, eriti suured ja uhked rongkäigud – iga klubi kujundab vastavalt võimalustele võimalikult uhked kostüümid ning ideaalis dekoreeritakse ära mõni veoauto, nii et kastist saab laev, loss või dinosaurus, mis üksiti täidab ka liikuva joogibaari ning šlaagridiskoteegi ülesannet. Kui Eestis on rahvakalendri tähtpäevad muutunud rohkem laste pidustusteks, siis siin on esindatud kõik vanuserühmad, erilise innukusega paistavad silma vanem generatsioon ning lapsed. Siinsed eestlased karnevalidel aktiivselt ei osale, välja arvatud lapsed.

[caption id="attachment_108257" align="alignnone" width="468"] Anneli Aken[/caption] Suvel kajastati ka Eestis Euroopa Komisjoni analüüsi „toidurassismi” kohta Ida- ja Lääne-Euroopa riikides. Uurides sama nimega, samas või sarnases pakendis tooteid eri riikides, ei tuvastatud küll otseselt seda, et ida pool müüdav oleks automaatselt kehvema kvaliteediga, siiski avastati märkimisväärseid erinevusi kolmandiku testitud toiduainete koostises. Ostes sama kaubamärgi kaupa, eeldame ju kõik, et see maitseb ja näeb välja võimalikult harjumuspärane. Allergikutel võib ka väike erinevus koostises halvasti lõppeda – kui oled seni söönud müslisegu x, milles ei ole pähkleid, siis ei tea uurida teises riigis sama brändi pakendilt luubiga, et ega ometi pole kellelgi pähe tulnud seda pähklitega rikastada.