Eesti on mitmendat nädalat kriisis. Koroonaneeduse tõttu oleme me tervisekriisis, majanduskriisis ja sotsiaalses kriisis. Sarnaselt muu maailmaga käib ka Eestis võitlus inimeste elu ja tervise eest, aga käib ka võitlus selle nimel, et majanduslik kahju ei kujuneks totaalselt laastavaks ja et eraldatusesse määratud inimesed ei kaotaks jalge alt pinda.
Inimesed janunevad praegu info ja uudiste järele. Eriolukorras on usaldusväärse, professionaalse ja tasakaalustatud informatsiooni olemasolu ühiskonna toimimise jaoks vältimatult vajalik. Eesti ajakirjandus ja Eesti ajakirjanikud on igal juhul olnud sel rängal perioodil oma ülesannete kõrgusel. Meediaväljaanded ei vahenda mitte ainult käitumissuuniseid ja -soovitusi ning nö koroonarinde teateid meilt ja mujalt, vaid nad löövad kaasa ka lahenduste pakkumisel, mõtestavad toimuvat, hoiavad elus arvamuste paljusust, elavad kaasa kriisiametite pidajate ennastsalgavale tööle ning süstivad inimestesse elujõudu ja lootust. Just kriisi ajal kasvab inimeste usaldus klassikalise ajakirjanduse vastu.
Ja nii ongi ajalehtede ja portaalide loetavuse numbrid, nagu ka tele- ja raadiouudiste vaatajate-kuulajate arvud mühinal üles läinud. Teisalt on koroonaviiruse mõju majanduslikud tagasilöögid jõudnud ka meediasektorisse – reklaamiturg on kokku kuivanud, sest suure surutise hirmus on ettevõtjad hakanud kärpima sealt, kus vähegi saab ja seda ei saa neile kuidagi ette heita. Oma jälje meedia majandusnäitajatele jätab pausil olev kultuuri- ja spordielu.
Suuremad ajalehed on juba teatanud oma töötajate palgalangetustest ning toimunud on ka koondamiste esimene laine. Pole põhjust arvata, et täna käiks kuidagi paremini maakonnalehtede käsi, mis on niigi viimastel aastatel seisnud silmitsi kasvavate sundkulude ja tellijate arvu kahanemisega. Samas on maakonnalehtede roll ja tähendus meie meediamaastikul ning väga paljude inimeste igapäevaelus ülisuur. Usun eksperte, kes väidavad, et kodumaine meedia ja eeskätt kohalikud lehed ei ole senini päriselt toibunud eelmisest suurest majanduskriisist. Turul toimunud muudatuste tõttu voolab suur osa reklaamirahast hoopis Eestist välja välismaiste internetihiidude kaukasse.
Ärme unusta, et emakeelne ajakirjandus on Eesti rahvast teeninud läbi mitme sajandi. Eestikeelsetel ajalehtedel oli kandev roll nii ärkamisajal, rahvusliku eneseteadvuse tõusu aastatel kui meie rahvusriigi sünni ja Eesti taasiseseisvumise ajal. Vaba ajakirjandust, kui soovite siis poliitikute ja võimu valvekoera on hädasti vaja selleks, et demokraatia toimiks.
Seega on vaja teha kõik mis võimalik, et kodumaised meediaettevõtted ei läheks pankrotti ja suudaksid praeguse ränga aja üle elada. Ajakirjandust toetada saab igaüks ühte või enamat lehte ostes või tellides või siis tellimust uuendades. Aga sellest praegu ei piisa, panustama peab ka riik. Seepärast algatasid sotsiaaldemokraadid märtsi lõpus riigikogus eelnõu, mis teeb valitsusele ettepaneku töötada kiiremas korras välja meetmed, mis tagaksid ajakirjanduse toimimise nii kriisi ajal kui pärast kriisi.
Pakkusime välja ka võimalikud sammud, mida ajakirjanduse hüvanguks eriolukorras teha. Selles loetelus on ajalehtede kojukannete dotatsioonide suurendamine mahus, mis võimaldaks langetada kojukande hindu poole võrra, ajakirjanduse kojukande arvete tasumise tähtaja edasi lükkamine ning meediaväljaannete digitellimustele madalama käibemaksumäära kehtestamine. Valitsus eesotsas peaministriga on kindlasti kriisi ajal kogenud, et meedia on talle hindamatu partner – on ju eluliselt olulist informatsiooni operatiivselt ja adekvaatselt kajastatud. Nüüd on riigi kord erameediale appi tulla. Koos hoiame ajakirjanduse tugevana, koos saame viirusest jagu.
