Poolteist nädalat kestnud eriolukord on pannud meid mitmeid asju ümber hindama ja oma elustiili üksjagu muutma. Lapsed on jäänud koduõppele ja paljud inimesed töötavad kodukontorites, suur hulk on neid, kes ei saagi tööle minna, sest muutunud oludes pole nende ettevõtetel enam tegevust. Ei käida reisimas ei välismaal ega Eesti piires, ei käida väljas söömas, tootmised on seiskunud, sest pole kellelegi toota.
Ometi on terve hulk inimesi, kes ei saa jääda koju, sest kui nad oma postil ei seisaks, jääks elu päris seisma. Kui eesliinil olevatest meedikutest ja politseinikest räägitakse ka riigi tasandil üsna sageli, siis toidupoodide ja apteekide töötajatest vähem. Ometi peavad nii toidupoodide kui ka apteekide uksed peavad olema ka eriolukorras avatud, sest toidu ja ravimiteta me hakkama ei saaks. Müüjad ja apteekrid on koos kiirabitöötajatega kõige kaitsetumas olukorras.
Suurematel poekettidel on rohkem võimalusi – iseteeninduskassadest kuni kassasse paigaldatavate klaasseinteni välja. Poemüüjatel on küll olemas esmased isikukaitsevahendid, samas kummitab taustal mure, kust neid juurde saada, kui otsa peaks lõppema. Ning kui endal on kitsas käes, kust võtta veel ostjate tarbeks mõeldud vahendeid? Nagu ütles apteeker Tiiu Vaha, võiks riik nii eesliinil töötajate kui ka kõigi oma elanike eest rohkem hoolitseda, jagades näiteks tasuta näomaske ja kaupmeestele hädavajalikke desovahendeid.
Et eesliini inimesed keerulises olukorras vastu peaksid ja nende tervis ei kannataks, saame oma osa anda ka ostjatena vastutustundlikult käitudes – hügieeni eest hoolt kandes ja haigena kodus istudes. Ja kindlasti ei võta tükki küljest mõne lahke ja julgustava sõna lausumine. Tänamine ammugi mitte.
Pole küll aru saanud, nagu oleks toidupoodide töötajad kuidagi tähelepanuta jäänud.