Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel pöörduvad kandidaatide toetuseks koondunud aktivistid üle kogu maailma igale poole, kus USA kodanikud võiksid parajasti olla, kirjutab kolumnist Peeter Olesk.
Ukselt uksele mitte, aga riigist riiki küll. Nad ei tutvusta oma kandidaadi programmi ega luba konkreetselt midagi ja nendega pole võimalik väidelda. Kandidaatide valijaskond eristatakse kodakondsuse järgi, kodanikest toetajaskond esmalt statistiliselt ja seejärel või isegi veel enne seda rahalise panuse põhjal. Aktivistid küsivad raha, mitte seda, mis inimesele muret teeb. Summa võib alata mõnest dollarist – mis tähendab, et kandidaadi toetajad ootavad toetuspinda ka puruvaeste juures – ja ulatuda põhimõtteliselt lõpmatuseni, kui leidub miljonäre, kelle meelest vasakpoolsus ei ole mingi patt, sest ta avardab juurdepääsu kõrgemat järku rahvusvahelisele poliitikale nendegi jaoks, kelle isiklik varanatuke ei ole piisav isegi osariigi pealinna linnapeaks saamisel.
Mida saab mõne dollari loovutaja vastutasuks? Ööpäevas kolm-neli kirja palvega saata raha juurde koos ülevaatega sellest, kuidas on kandidaadil seni läinud ja milline on eelvalimiste üldpilt järgmistes osariikides. Kõik. Absoluutselt kõik. Ei mingeid lubadusi koolimajade katuste kohta ega kinnitusi uute töökohtade loomiseks või, mis on Ameerikas erinevalt Eesti vabariigist väga põhimõtteline probleem, kavatsusi reguleerida võimukorraldust osariigi ja föderaalvõimude suhetes. Tänapäevases Eestis on muistne kihelkond tihtipeale, ehkki mitte alati, tähtsam kui äsjane maakond. Meil elatakse kas pealinlikult või regiooniti nagu näiteks Ida-Eesti või Kagu-Eesti või geograafilise liigenduse järgi nagu suursaared. Ameerikas on kõigest kaks rannikut, ent näiteks Uus-Inglismaa, mis jääb idarannikul vastu Kanadat, ei ole juba ammu enam kellegi regioon, vaid kuuest osariigist koosnev ala, mille esimestena koloniseerisid puritaanid ehk väga rangete usukommetega väljarändajad ususõdadest kurnatud Inglismaalt.
Nii oli see toona. Nüüdseks on rahvastiku meelsus muutunud arvestatavalt liberaalseks, mille all Ameerikas mõistetakse mitte ainult vabameelsust kuni ateismini, vaid üleolekut konservatiivsusest. Ent kui Vermonti osariigi senaator Bernie Sanders ja tema aktivistid saadavad e-postiga oma palvekirju ning ülevaateid lähitulevikust ja kohustustest selle ees, siis ei hakka nad vabameelsust üle kordama. Kirjades tuletatakse iga kord meelde, kui tähtis on olemasolevat riigiasjandust muuta, mida saab teha ainuüksi võidu korral. Poliitilises teoorias tõepoolest.
Praktikas on nii, et Bernie Sandersi programm on vabariiklaste ja demokraatide vahelmine ning sellel ei ole isegi mitte demokraatide hulgas ühemõttelist toetust. Bernie Sandersi võimuses on levitada laiemalt mõnd oma pikemaajalist taotlust ja suurendada üleriiklikku tähelepanu nn koduosariigile. Miks ma isiklikult arvan, et mõned Sandersi seisukohad väärivad pooldamist? Esiteks seepärast, et kõrgharidus – mitte ajada segamini doktorikraadilise teadusharidusega – ei tohiks olla ettemaksuliselt elitaarne. See koormab noorsoo võlgadega ja piirab tema rahaliste toetajate vabadusi oma kapitaliga manööverdamisel. Sanders on radikaalsem, tema meelest peaks kõrgharidus olema üldse tasuta, kuigi see eeldab täiesti uut maksupoliitikat ja mitte ainult riigisiseselt. Nn Robin Hoodi maks ei ole üleüldine väljapääs, sest teda pannakse maksma mitte kõiki rikkaid, vaid neid rikkureid, kes vajavad haritud tööjõudu teistest rohkem.
Osariigis, mida Bernie Sanders USA senatis esindab, on osariiklik ülikool ja Norwichi sõjanduse erakolledž. Neis õpetatakse tegelikult kõike, mida on vaja kindlustatud toimetulekuks maal, niisiis on ülikoolil tugev põllumajanduslik profiil. Osariik ongi põllumajanduslik, andes ligi poole USA vahtrasiirupi toodangust. Muu põllumajanduse peamised vormid on kas piimakarja- või juurviljakasvatusfarmid. Meie jaoks siin Eestis on aga üllatavalt kõrged just nende alade õppekulud, osariigist väljastpoolt tulnutele eriti kõrged. Nõnda siis ajab Sanders oma hariduspoliitilises programmis võhikule varjatud kujul tegelikult koduosariigi asju, sest kõrge õppemaks ei saa olla ligitõmbav. Kust seda programmi lugeda saab? Inglise keeles on see avaldatud Wikipedias märksõna „Political positions of Bernie Sanders” ehk „Bernie Sandersi poliitilised seisukohad” all. Märksõna tekst on märksa pikem kui mõni rida – ja ometi pole seal kõike! Paar probleemi on jäänud eraldi täiesti välja toomata.
Üks on see, kellega koos mõtleb Bernie Sanders oma kavatsused ellu viia. Ma pean silmas mitte isiklikku meeskonda, vaid mõtlemisviisi kandjaid, kes suurteks muudatusteks peavad olema umbkaudu kaks korda nooremad kui Sanders (snd 1941) ise. Ta peaks olema noorte inimeste president, kuid kas Ühendriikide noor mõtleb eeskätt Ameerika-keskselt või mastaapselt? Kui mastaapselt, siis tuleb arvestada tõdemusega, et Aasia ja Aafrika on vanuse järgi heterogeensed ühiskonnad, aga mitte nii väga kas Aasia- või Aafrika-kesksed. Kui raha – juhul muidugi, kui teda on – armastab vanemat inimest, siis kõrgtehnoloogia eelistab noori. Omalt poolt määratleb Bernie Sanders ennast demokraatliku sotsialistina. Labaselt öeldes on ta seega punane. Siit teine küsimus: kuidas ta mõtleb korraldada oma suhteid Venemaaga, vasakpoolsusega Lähis-Idas ja Lääne-Euroopas ning Hiinaga? Need riigid on liiga erinevad selleks, et USA poliitika nende suhtes saaks olla kõikjal ühesugune, eriti veel, kui arvestada loetletud riikidest ja aladelt pärineva kapitali käitumist riigipiiriüleselt. Kusjuures siin on nimetatud ainult niisuguseid piirkondi, mille lähitulevik on enam-vähem aimatav. Pilt muutub tunduvalt kirjumaks, kui hakkame vaatama olukorda ka Kaspia taga ehk laiemalt Kesk-Aasias, mille maavarad hakkavad maailmaturgu mõjutama varem või hiljem.
Sotsialism ja demokraatia on vastandid õigupoolest alles siis, kui mõista sotsialismina teatud sellist kategoorilisust, mis seab esikohale riigi edu ehk itaalia keeles ragiondistato (Itaaliast on see mõiste pärit) ning demokraatia all mõeldakse liberaalsust peaaegu et kõiges. Demokraatlik sotsialism on järelikult kompromiss. Mitte ühiskondlik kokkulepe, vaid positsioonide klapitamine ühel viisil, kuna teiseks viisiks võib olla näiteks majanduspoliitika sotsiaalse turumajanduse vormis. Ja siin, selles küsimuses, asume paradoksaalses olukorras. Ühelt poolt nõuab Bernie Sanders oma pooldajatelt väga palju, teiselt poolt tahavad Ameerika demokraadid rohkem demokraatiat kui sotsialismi. Miks nii, seda Sanders oma läkitustes ei seleta, ehkki see on üks võtmeküsimusi.
Kõige rohkem võidab sellest praegune president Donald Trump, kes teatavasti võitis eelmisel korral just oma Ameerika-kesksuse kaudu. See käitumisviis on mitmed globaalsed arusaamad juba ebamäärasteks muutnud, aga kas me oleme valmis selleks, et trumpilik käitumine võib anda eeskuju teistelegi suurriikidele? Missugused on meie vahendid juhuks, kui põhjamaad oma senise heaoluühiskonna mudeliga nihkuvad ääremaisuse poole? Iseenesest ei ole liberaalsus heaoluühiskonna vastane mõtlemisviis, kuid on juba demokraatia huvides, et ta ei välistaks alternatiive. Just nende alternatiividega on meil raskeks läinud, kuna, pentsik küll, me ei oska neile nimegi anda. Et mitte olla ebamäärane, siis olgu tunnistatud, et siinkirjutaja on vasakpoolne konservatiiv rahvuspoliitilistes probleemides, ent liberaal tehnoloogilise progressi suhtes, kuid mitte ühelgi tingimusel tsentrist keskerakondlikus mõttes. Küsimus pole siiski mitte minus. Probleemiks on see, et meil tuleb jätkata ka pärast Donald Trumpi.
3. III 2020 Tähtvere mõisas
Peeter Olesk, kolumnist
