Eesti jahimeeste seltsi mure liiga suurte küttimisnormide pärast on ühest küljest üllatav. Seni on jahimehed rääkinud, et nad ei saa küttida nii palju hunte, kui tahavad. Nüüd ollakse ühtäkki mures sellepärast, et põtru on metsas liiga vähe ja nõutud hulka pole võimalik lasta.
Teisest küljest tõestab see taas keskkonnaagentuuri ja jahimeeste vastuseisu. Kuidagi ei jõuta kokkuleppele, kui palju loomi metsas on. Kui üks ütleb, et neid on liiga palju, siis teine, et liiga vähe. Ja vastupidi. Kolmas osapool – karjakasvatajad ja metsaomanikud – on omakasu silmas pidades mestis kord ühe, kord teisega. Nende jaoks on hunte ja põtru igal juhul liiga palju, kui kasvõi üks lammas maha murtakse või männinoorendik ära süüakse. Mine sa võta kinni, kus on tõde ja kellel on õigus.
On aga kolmaski küsimus. Kellel üldse oleks voli öelda, kui palju põtru peab Eesti metsades elama? Kas metsaomanikul, kelle eesmärk on oma metsa kaitsta ja sellest ka otse loomulikult kasu saada? Või jahimehel, kellest oleks justnagu aksioomina saanud Eesti metsade tasakaalus hoidja? Et kui jahti ei peetaks, siis läheks mets tasakaalust välja ja mitte ainult – juhtuks peaaegu katastroof?
Või on see voli hoopis teadlastel, kes oskavad loodetavasti välja arvutada, kustmaalt hakkab liike ohustama väljasuremine?
Eesti metsik loodus on eriline. Eestis saab igaüks seenele ja marjule minna, kui tuju tuleb. Võimalus tee ääres või luhas põtra näha ei ole just igapäevane ja tekitab elevust, aga midagi erilist selles ka ei ole, sest me oleme sellega harjunud ega tule ehk selle pealegi, et igal pool Euroopas ei ole see sugugi nii.
Sellele mõeldes on olemas veel üks pool, kellel on voli öelda, kuidas peaks. See on kihk minna seenele ja marjule ja luhta põtra vaatama. Nii et kui juba jahimehed on mures, siis las mets olla, olgu või mõne noorendiku hinnaga. Noorendikud noorendikeks, aga mets ilma põtradeta ei ole mingi mets.
