Eesti Posti soovis lühendada Lihula postkontori lahtiolekuaega ei ole midagi üllatavat. Postivõrku on aasta-aastalt sammhaaval koomale tõmmatud. Mis on üllatav, on plaani küünilisus.
Kuna külastatavus väheneb, siis lühendab postifirma lahtiolekuaega. See, et külastatavus väheneb, on sulatõsi, kasvõi juba sellepärast, et maal jääb elanikke vähemaks. Samas, lahtiolekuaega lühendades väheneb külastatavus veelgi, sest Eesti Posti pakutud paar tundi päevas on nii napp, et ei pruugi kuidagi päevaplaani sobida. Nii et tegelikult ei huvita Eesti Posti külastatavus, sest see on nagunii väike, teda ei huvita inimesed ega võimalus neile paremat teenust pakkuda, nagu ta iga järgmist postiasutust koomale tõmmates väidab. Eesti Posti huvitab kulude kokkuhoid, lõppkokkuvõttes kasum. Nii et tegelikult võiks Eesti Post unustada kogu ilusa küünilise jutu, et tegelikult läheb kõik paremaks – sest paremaks ei lähe midagi. Kuigi pealinnast võib see ehk tõesti nii paista.
Tegelikkus maal on see, et on hulk neid, kes ei oska postiautomaati kasutada ja lähevad postkontorisse, et neid aidataks. On lapsed, kes kaotavad alailma bussikaarte. Maal on postkontor ainus koht, kust saab uue bussikaardi. On filatelistid, kes käivad marke ostmas. On vanainimesed, kes maksavad kõrgest teenustasust hoolimata senimaani oma arveid postkontoris, sest mujal nad seda teha ei saa. Et need on pisiasjad? Võimalik, aga elu koosnebki pisiasjadest. Muidugi, inimesed harjuvad kõigega, ongi juba harjumas. Küllap saadakse bussikaardid kusagilt mujalt, margid võivad ka ostmata jääda ja küllap saavad ka vanainimesed kuidagi hakkama. Isegi ilma universaalse postiteenuseta saaks hakkama. Eesti Post eelistab äri ajada Tallinnas ja Tartus.
Rahu oleks majas. Eesti Post oleks lõpuks ometi kasumis. Aga kas kasumis oleks ka Eesti?
Ja kui küüniliselt see ka ei kõla, siis selleks et riik saaks mõnusalt kasumis aeleda peavad alamad kõigest loobuma…Valikute küsimus kas rikas riik või rikas rahvas? Ikka ise oleme need paksmaod etteotsa nuumale valinud…