Üks iga-aastane hilissügisene või varatalvine aianduslik peavalu on külmahellade taimede katmine. Pean tunnistama, et teen seda küll aasta-aastalt järjest vähem, sest olen õppinud nii iseenda kui ka teiste aednike jagatud kogemustest, et mis meie arust hea, et pruugi taime jaoks siiski seda olla, ning et taimede talvitumise edukuse määravad peale talvekatte tõhususe veel väga paljud muud asjaolud. Määrabki õigupoolest terve tingimuste palett, mida me oleme taimele pakkunud, ja see, kuidas on kaetud taime vajadused. Kas ta kasvab õiges pinnase-, niiskus- ja valgusrežiimis, ega teda kimbuta haigused või kahjurid, ega ta ole saanud juure- või tüvekahjustusi jmt – see kõik mängib talvitumise juures rolli. Nõrk ja haige taim on talvele kerge saak, siin ei päästa ka katmine. Ning tugevat ja tervet taime võime läbimõtlemata katmisega hoopistükkis ise kahjustada.
Nii lihtne on taime surnuks armastada: muldame roosid üles, katame turba või kuuseokste ja koormakatetega… ja kevadel kurvastame ikkagi mustade tüügaste pärast, mis meile selle paksu teki alt vastu vaatavad. Haapsalu aias sain sellega mitu aastat valusaid õppetunde, kuni käega lõin ja enam oma roose ei katnudki, piirdusin vaid mõõduka tagasilõikusega ja kallasin pool ämbritäit kompostmulda igaühele ümber. Ja näe imet, roosid talvitusid nõnda hoopis paremini.
