Lääne Elus ilmus 20. novembril Haapsalu linnakodaniku Heino Tamme arvamusartikkel haldusreformi teemal. Tamm nentis, et haldusreformi tulemusel pole elu pea peale pööratud, aga see pole ka paaristõugetega paremuse poole liikunud. “Et haldusreform koos riigireformiga annaks välja täismõõdu, on veel pikk tee minna. Tahaks loota, et pingsa võimuhoidmise tuhinas alustatu poolele teele ei jää,” kirjutas Tamm.
Riigihaldusministril Jaak Aabil on mõnevõrra teistsugused seisukohad.
Riigihaldusministri Jaak Aabi arvamus:
„Mis puutub kriitikat Haapsalu uue ühinemisjärgse volikogu ja linnavalitsuse väidetava passiivsuse kohta, siis selle osa jätaks kohalike inimeste arutada.
Mõnede teiste haldusreformiga seotud küsimuste osas on siiski olulisi täpsustusi, et lugeja saaks täielikuma pildi.
Ma ei ole riigihaldusministrina kunagi väitnud, et 2017. aastal toimunud ühinemistega sai kogu haldusreform läbi. Vastupidi, olen korduvalt oma esinemistes ja kirjutistes rõhutanud, et haldus-territoriaalsetele ühinemistele järgnevad jätkutegevused on väga olulised ja praegusele valitsusele prioriteetsed.
Ühinemised ei olnud eesmärk omaette, vaid eelkõige vahendiks, et tugevdada kohalikke omavalitsusi ja kogu Eesti omavalitsuste süsteemi. Haldusreformi eesmärk oli toetada kohalike omavalitsuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel.
Ühte ja teist on juba tehtud. Näiteks omavalitsuste tulubaasi on reformi järel suurendatud, tõstes nii üksikisiku tulumaksust omavalitsustele minevat protsenti kui ka tasandusfondi, mille tulemusena on Eesti omavalitsused kogusummas saanud juurde kümneid miljoneid eurosid. Kaalutakse võimalusi suurendada valdade ja linnade finantsautonoomiat, võttes teatud sihtsuunitlusega rahadelt maha seniseid silte, et kohapeal saaks ise otsustada nende kulutamise üle.
Jätkuvalt on suund anda kohalikele omavalitsustele täiendavaid ülesandeid, mida nad efektiivselt täita suudavad ja kasvatada vastavalt ka nende tulubaasi. Keskmine Eesti omavalitsus on nüüd tõepoolest muutunud senistest väikevaldadest oluliselt võimekamaks ja seepärast on enamate ülesannete andmise suund igati mõistlik. Nende kokkulepete saavutamine ei ole eri valdkondades alati lihtne, sest on ka vastuargumente, aga põhimõtteliselt on selline detsentraliseerimise suund riigil võetud.
Omavalitsustele suurema enesekorraldusõiguse ja otsustusvabaduse andmiseks ootab kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKSi) ees uuendamine. Üle tuleb vaadata kohad, kus omavalitsuste elu korraldava seaduse sätted tunduvad olevat vananenud või vastuoluliselt tõlgendatavad. Eesmärgiks on selline seadus, kus omavalitsuste enesekorraldusõigus on suurem, korraldus lihtsam ja paindlikum, ettekirjutusi vähem. Loodud on laiapõhjaline eksperdikomisjon ning uuenenud KOKSi väljatöötamiskavatsus on kavas avalikuks aruteluks esitada 2020 suvel.
2019. aasta kevadel valmis rahandusministeeriumis esmane analüüs omavalitsuse ametiasutuste – linna- ja vallavalitsuste – struktuuride muutumisest peale ühinemist. Võrreldes ühinemise eelselt kehtinuga on ühinenud KOV üksuste koosseisud selle analüüsi põhjal vähenenud 335 teenistuskoha võrra, mis teeb vähenemise suuruseks 9%.
Analüüs näitas, et eri omavalitsuste valikud ja prioriteedid struktuuride kujundamisel on olnud küll erinevad, aga vaatamata sellele saab üldjäreldusena välja tuua, et juhtimise kokku tõmbamise arvelt on suunatud enam teenistuskohti teenuste osutamisse ja korraldamisse, mis omakorda on võimaldanud valdkondlikku spetsialiseerumist ning seni katmata kompetentside väljakujundamist.
Näiteks senise keskmiselt 0,5 lastekaitsetöötaja asemel on ühinemisjärgselt KOVis keskmiselt 2,4 lastekaitsetöötajat, seega on võimalik senisest enam spetsialiseeruda ka lastekaitse valdkonna siseselt, teineteist asendada või piirkondlikku teenuseosutamise struktuuri kujundada. See eeldatavasti parandab kättesaadavust ning professionaalsust probleemide ennetamisel ja lahendamisel. Seni olid lastekaitse valdkonna ülesanded paljudel juhtudel sotsiaalametnikul, kes täitis neid muu sotsiaaltöö kõrvalt.
Tekkinud on võimalus katta spetsiifilisemaid valdkondi, mis varem ei olnud paljudes väikestes valdades võimalik (sh personalitöötajad, juristid, IT-juhid, sisekontrolörid, järelevalve ametnikud, avalike suhete ning kommunikatsioonijuhid). Tuleb arvestada, et struktuurid on jätkuvas muutuses ja analüüs peegeldab pilti 2018. aasta keskpaigast, aga muutuste trend on selge.
Vallavanemal nööbist kinni võtmise võimalus on ka tähtis, aga veelgi tähtsam on, et teenused oleksid tagatud ja asjaajamine ühesugune kõikidele omavalitsuse elanikele hoolimata sellest, kui kaugel neist asub vallavanema kabinet või kui hästi nad isiklikult vallavanemat või linnapead tunnevad.
Kas kõik reformiga seotud ootused on juba täitunud? Haldusreform ei teegi automaatselt kedagi tugevaks, vaid loob eeldused, et omavalitsused ise võiks senisest paremaks saada. Siin on väga suur roll kogukondade endi aktiivsusel, et nende omavalitsus oleks tõesti hästi toimiv.“
