„Teen, kuni jaksan. Kui enam ei jaksa, siis enam ei tee,” ohkab teenekas dirigent Sirje Kaasik Haapsalu muusikakooli õpetajate toas enne kooriproovi algust.
Mõne minuti pärast seisab ta juba Kaasikese koori ees, silmad säramas ja rõõmus nägu ees. Naised laulavad hääli lahti. On neljapäev, 14. november. Kell on seitse õhtul. Akna taga ladistab troostitut sügisvihma. Ees ootab kaks tundi proovi.
Kaasik on üks neid, kellel püsivad laulupeod, mille üle eestlased on lõpmata uhked. Läinud suvel viis ta Tallinnasse laulupeole kolm koori – Kaasikese, Haapsalu toomkoori ja Uuemõisa mudilaskoori. Kaasiku palk selle eest on sadakond eurot kuus – maksavad koori liikmed ja kogudus ning Uuemõisa kool.
Mannil on õigus. Peale dirigendi käivad laulupeol ka lauljad. Samade argumentidega tuleks ka neile palka maksta.
Järgmine düsfunktsionaalse ajutegevusega tüüp siin lämisemas. Kas Haapsalus on kõik sellised?
Tehke omale ükskord selgeks, kes see dirigent selline on ja mis on tema tööks.
Mina tegelen hobi korrras aiandusega- riisun lehti , niidan muru ja kasvatan maasikaid. Huvitav miks mulle keegi palka ei maksa. Õhtul pesen pesu teen lastele süüa, see on ka täiesti tasuta tegevus – riik ei maksa mitte sentigi
Oleks sa koolis viitsinud käia, poleks nii rumalat kommi kirjutanud!
Tähti tunneb, aga kokku lugeda ei oska. Koorijuht, kes taidlejatega tegeleb, on elukutseline. Lõpetanud muusikaakadeemia, vähemalt 15 aastat eriala õppinud. Aga oma erialal töötada ei saa, sest palka pole. Kollektiiviga tegelemine pole lihtsalt kaks tundi “kätega vehkida”. Aga Manni taolistele pole mõtet edasi seletada, sest ta ei suuda asja olemusest aru saada.