Vaadates valitsuskoalitsiooni lammutustööd teise pensionisamba kallal, tuleb animasarjakangelane Homer Simpson elavalt silme ette.
Kas teate Homer Simpsonit? Ülekaaluline ja impulsiivne kolme lapse isa, kes töötab tuumajaamas ohutusinsenerina, kulutab suure osa oma teenistusest õllele Moe baaris ja karjub „juhuu!” iga kord, kui keegi keset juttu ta kodulinna nimetab?
Homeril on komme alatihti mõne algul geniaalse, hiljem rumalaks osutunud plaaniga lagedale tulla. Nende plaanide teostamiseks pole tihti raha, aga see Homerit ei häiri: selle asemel et näiteks Moe juures käimine maha jätta ja niimoodi tasapisi raha koguda, võtab ta laste kolledžifondi ja laristab selle maha.
Samamoodi teeb ka meie valitsus: lubatud pensionitõusuks pole raha? Mis siis ikka, lööme hoiupõrsa puruks, lammutame teise samba ära. Selmet kärpida eelarves teisi kulutusi, millest osa on mõttetud, suisa kahjulikud (näiteks nn katuseraha) ja osa ülearu priiskavad (näiteks osa investeeringuid) ning suurendaks tulu näiteks diisliaktsiisi langetamise ärajätmise või hoopis selle aktsiisi tõstmisega – või, mis kõige parem, tunnistada ausalt, et pensionitõusu lubadust praegu kahjuks kellelegi teisele liiga tegemata täita ei saa –, läheb valitsus säästude kallale.
Teise pensionisamba lammutamiseks (mida muud vabatahtlikuks muutmine on kui lammutamine) on toodud mitu põhjendust. Esiteks muidugi valikuvabadus, vaat et kõige tähtsam inimõigus liberaalide arvates (on huvitav nüanss, et see algatus tuleb end hoopis konservatiivideks nimetavatelt inimestelt). Et inimesel peab olema vabadus koguda raha pensioniks nii, nagu ta ise seda kõige paremaks peab.
See põhjendus peab meid, rahvast, ikka päris rumalateks. Nagu me ei teaks, milline on inimloomus. Nagu me ei teaks, et Eesti on täis homersimpsoneid, kes karjuvad „juhuu!” ja „investeerivad” kogu oma pensionisamba koh näiteks uude autosse, sest see tundub Moe baarist õllese peaga lahkudes see kõige arukam tegu üleüldse. Automüüjad juba ootavadki pikisilmi. Eks öelnud julgeim neist Äripäevale paar kuud tagasi üsna otsesõnu, et ainult teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine aitab automüügi praegust taset säilitada.
Suurem häda on selles, et neile homersimpsonitele tuleb tulevikus ikkagi pensioni maksta. Ja seda maksavad nii homersimpsonite lapsed kui ka nende lapsed, kes käitusid vastutustundlikult ja jätsid oma samba alles. Ei kõla just eriti ausalt. Et tulevik paistab selline, olekski pealtnäha kõigil targem homersimpsoniteks hakata. Pensioniga on siis nagunii kööga, see ei küündi tulevikus elatusmiinimuminigi ja näljasurm saabub peatselt, kuid see-eest on vähemalt ilus mälestus kunagi pensioniraha eest ostetud uhkest autost hauda kaasa võtta.
Teine põhjendus on see, et näe, pangad on väga kehvasti noid pensionifonde hallanud. Paljud neist olid pikalt miinuses, raha hulk muudkui kahanes, aga pankurid võtsid samal ajal priskeid teenustasusid. Et iga inimene saaks ise kas nüüd just paremini, aga igal juhul odavamalt hakkama.
Kuid need on vead teise pensionisamba disainis, mitte olemuses. Need on parandatavad, osalt on neid ka parandatud. Madalate intresside ajajärgul oligi rumalus nõuda pensionifondilt lõviosa raha võlakirjadesse investeerimist, sealjuures veel kvaliteetvõlakirjadesse, mille intress on eriti naeruväärne ja tihti isegi negatiivne. Pealegi on pikas perspektiivis aktsiaturu tootlus võlakirjade oma pikalt edestanud. Õnneks on nüüd lubatud ka sajaprotsendilised aktsiafondid. Teiseks tulnuks teenustasudele kohe panna selline lagi, mis poleks pankureid nuumanud. Kolmandaks oleks võinud kohe hõlbustada vähese kuluga börsiindeksifondide turuletulekut. Kuid selliste puuduste kõrvaldamiseks ei pea kogu süsteemi maha lammutama.
Kogu süsteemi tahab valitsus lammutada hoopis kolmandal põhjusel, millest nad eriti hea meelega ei räägi: see on rahapuudus. Mitte ainult ei ole neil valimiste ajal lubatud pensionitõusuks raha vajaka, vaid seda ei jagu ka kõigeks muuks, mis oleks ilus ja lilleline ja tooks valijaid neid tagasi valima. Neljarealine kiirtee Tartusse, Rail Baltic, miljard eurot maksev põlevkivitehas Ida-Virumaale, millest Eesti Energia unistab – loetelu on pikk.
Seda aga ei saa ellu viia, sest riigieelarvest tuleb igal aastal maksta vahemikus 250–300 miljonit eurot riigi osamakseid kohustusliku kogumispensioni süsteemi ehk teise sambasse. Kui kas või kolmandik pensionikogujaid oma teise samba kogumise lõpetaks, oleks eelarves saja miljoni euro jagu vaba raha nagu maast leitud. Veel enam, kui nad osutuksid ka homersimpsoniteks, võtaks raha välja ning ostaks selle eest autosid, telereid, külmkappe ja soojamaareise, teeniks riik lisaks tulu- ja käibemaksu. See on kongeniaalne, härrased, ütleks legendaarne aferist Ostap Bender. Kulust saab hoobilt hoopis tulu.
Kõigest sellest saab muidugi hiljem siiski kulu, aga see on koalitsiooni arvates tulevaste valitsuste, tulevaste põlvkondade probleem. Pealegi ei paista see Toompea pensioni saajatele üldse eriline mure. Praegu on neile tähtis pikalt Toompeal püsida, et nende pensioni maksed ikka eriti kopsakad oleksid, ja selleks kõlbavad ka homersimpsonlikud plaanid.
Mul on kange himu valitsusele pettumus valmistada ja jätkata ka pärast maksete vabatahtlikuks muutmist pensioni kogumist teise sambasse. Arvamusküsitlusest näen enda üllatuseks ja rõõmuks, et nii mõtlevaid inimesi on palju. Vaid vähemus kavatseb oma kogutu kohe maha laristada, lõviosa kavatseb kas teise sambaga jätkata või kogutud summa investeerimiskonto kaudu ise investeerida, nii et riik seda maksustama ei pääse. Otsigu siis valitsus oma rumala peaga antud lubaduste ja jaburate plaanide katteks raha, kust tahab. Näpud eemale meie pensionirahast, homersimpsonid.
