Viimasel ajal on meie elukorraldus teinud läbi olulisi muutusi – inimesed on tasapisi võõrdunud loodusest ning kui side on sellega nõrgenenud, tekitavad ka ootamatud kokkupuuted ja kohtumised metsiku looduse esindajatega suuremat hirmu ja paanikat. Üheks võõristust tekitavaks loomaks on viimastel aegadel kujunenud hunt.
Olukorrad, kus hundi käitumine tekitab inimestes hirmu, võib üldistavalt jagada kaheks: 1. olukorrad, kus hundi käitumine on tõepoolest erakordselt julge 2. olukorrad, kus inimese arusaam hundi tavapärasest käitumisest on väär. Teist varianti esineb kahjuks esimesest oluliselt sagedamini.
Inimeste teadmised selle kohta, millal võib hunt osutuda ohtlikuks ning tema tegemistesse sekkuma, põhinevad enamasti üksikutel lugudel ning isiklikul arvamusel. Sama kehtib erinevate võimalike sekkumisviiside tõhususe koha, näiteks püüd muuta hundi käitumist tema hirmutamise kaudu. Ametlikke teadusuuringuid on selles valdkonnas tehtud vähe, sest huntide käitumine ei kujuta tavaliselt inimeste turvalisusele ohtu. Ülejäänud harvasid juhtumeid pole väga üksikasjalikult fikseeritud, samuti puudub üheselt mõistetav terminoloogia huntide „julge“ või „ohtliku“ käitumise kohta.
Ei Eestis ega kusagil mujal maailmas ole hundiga kohtumist vaja karta. Hundi puhul on tegemist väga inimpelgliku loomaga, keda on õnnestunud väga vähestel looduses kohata. Seepärast oleks hundiga kohtudes pigem soovitav neid haruldasi hetki nautida kui hirmu tunda.
Euroopa suurkiskjaid puudutav algatus LCIE (Large Carnivore Initiative for Europe) on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) liigikaitsekomisjoni spetsialistirühm. Erinevate Euroopa riikide tippspetsialistide abiga on nad koostanud juhendi, mis peaks olema abiks hundi ohu ning tema käitumise hindamisel. Eesti poolelt töögruppi kuulunud Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männili sõnul tingis sellise juhendi koostamise vajadus asjaolust, et inimesed ega institutsioonid ei tunne ega oska pahatihti õieti hinnata hundi käitumist, mistõttu reageeritakse sageli ebaadekvaatselt.
Eestis sarnast dokumenti siiani ei olnud, mistõttu on see oluliseks teabeks kõigile, kes hundiga kokku võivad puutuvad kui ka neile, kes hundi ohjamist korraldavad ning probleemisenditega tegelevad.
„Enamjaolt kehtivad siin kirjeldatud põhimõtted ka teiste meie suurkiskjatega kohtumiste kohta, kuid kindlasti mõningaste erinevustega – eriti just karu osas. Karuga kohtumise puhkudeks on erinevaid käitumisjuhendeid inimestele juba ka koostatud,“ lisas Männil.
Alljärgnev tabel aitab hinnata hundiga kohtumise ja käitumise riske ning annab soovituslikke tegevusjuhiseid.
Hunt möödub öösel asulast lähedalt.
Pole ohtlik. Pole tarvis sekkuda.
Hunt läheneb asulale või üksikutele majadele päeval.
Pole ohtlik. Pole tarvis sekkuda.
Hunt ei jookse sõiduki või inimese eest kohe ära, vaid jääb vaatama.
Pole ohtlik. Pole tarvis sekkuda.
Hunti nähakse mitu päeva järjest inimeste majadest vähem kui 30 m kaugusel (mitu sarnast juhtumit pikema aja jooksul).
Nõuab tähelepanu. Probleem võib olla liigses inimesega harjumises või positiivses kinnistamises. Tuleb otsida peibutisi ning need võimalusel eemaldada. Tasub kaaluda negatiivset kinnistamist.
Hunt lubab inimesed korduvalt endale lähemale kui 30 meetrit.
Nõuab tähelepanu. Viitab liigsele inimesega harjumisele. Probleemi põhjus võib olla positiivses kinnistamises. Tasub kaaluda negatiivset kinnistamist.
Hunt tuleb korduvalt inimesele lähemale kui 30 meetrit. Paistab inimestest huvituvat.
Nõuab tähelepanu / olukord võib olla ohtlik. Positiivne kinnistamine ja liigne inimesega harjumine võivad viia järjest julgema käitumiseni. Oht viga saada. Tasub kaaluda negatiivset kinnistamist. Kui negatiivne kinnistamine ei ole edukas või mõistlik, tuleb hunt kõrvaldada.
Hunt ründab ja vigastab inimest ilma teda provotseerimata.
Ohtlik. Kõrvaldamine.
Hundi parim sõber on vintrauast väljalendav kuul.
Ja keskonnaamet kohe teab seda millal pole vaja karta, tekib küsimus ,on keegi ametnik seal ehk libahunt.