Tulevase valitsuse võimukokkuleppesse pandud II pensionisambast raha väljavõtmise võimalus on radikaalne muudatus Eesti pensionisüsteemis. Muudatus paneb proovile inimeste julguse võtta enda õlgadele vastutus oma tuleviku eest ning kontrollib inimeste finantskirjaoskust.
Eesti majapidamiste finantsseis tervikuna on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt paranenud. Majapidamiste hoiuste maht on kerkinud 7,6 miljardi euroni. Kui aga vaadata numbrite taha, ei ole pilt enam niivõrd roosiline. Rohkem kui pooltel SEB eraisikutest klientidel on sääste pangakontodel vähem kui ühe kuu Eesti keskmise palga jagu ning kolmveerandil vähem kui kolme kuu keskmine palk. Seega ei ole suurel osal eestlastest säästmisharjumust.
Eesti võimalikule suurele pensionireformile kõige lähedasema kogemuse on viimasena läbi teinud Ungari ja Poola. Ungari pensionisüsteem oli samuti kolmesambaline nagu Eestis – esimene riiklik, teine kohustuslik ning kolmas vabatahtlik. 2010 otsustas Ungari valitsus riigi finantsseisu parandamise eesmärgil riigistada teise ja kolmanda samba ning ühendada esimese sambaga. Nii Eesti kui ka Ungari reformi tulemusel on eraisikutel suurem vastutus oma pensionipõlve rahaliste võimaluste eest.
Rahvusvaheline pensionivarade haldaja Aegoni uuringu järgi on pensioniks valmisolek kasvanud Ungaris aeglasemalt kui teistes riikides. Enamik küsitletutest, see tähendab, et ligi pool elanikkonnast ei oma plaani pensioniks, ei planeeri oma säästude haldamist või investeerimist ning ei säästa üldse või säästavad episoodiliselt.
Miks me peaksime eeldama, et Eestis on teisiti? Kas Eesti inimesed on valmis hakkama säästma raha, kui raha on võimalik kanda investeerimiskontole ja sealt lihtsalt kasutada igapäevaste kulutuste jaoks? Vihjeid, et seis Eestis on sarnane, on mitmeid: sajad tuhanded inimesed on suutnud senini säästa paremal juhul paar tuhat eurot; ainult 35 000 väärtpaberikontot Tallinna börsil; kolmanda samba investorite väike hulk.
Säästmisharjumus nõuab pidevat enesedistsipliini. Kas neil, kes soovivad investeerida iseseisvalt teisest pensionisambast vabanenud raha, tekib nüüd selleks parem võimalus? Kindlasti on valikuvabadus suurem kui varem. Aga kuidas hakata investeerima olukorras, kus 6 protsenti keskmisest brutopalgast on 87 eurot kuus ning väikseimad tehingutasud globaalsele börsile investeerides on vähemalt 11 eurot? Kas on selgeks tehtud investeerimise põhitõed nagu liitintress, riski ja tootluse pöördvõrdeline seos ning hajutamise tähtsus ja eelised?
Tõsiasi on see, et kui raha praegu ära kulutada, on vähem, millele tulevikus toetuda.
Ja mida need tulevased rahatud pensionärid tegema hakkavad? Loomulikult on nad peagi käsi õieli sotsametis abi taotlemas. Neil lihtsalt ei jää muud üle, sest nälja ja külma kätte ju surra ei taha. Kõik see omakorda muudab aga Sotsiaalministeeriumi tulevase eelarve veelgi pingelisemaks ehk raha jääb vähemaks ka riiklike pensionite maksmiseks.
Seega äärmiselt jabur idee see II samba reform.