1

Silvia Urgas: väljaütlemised, mis kriibivad

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula
Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Vahel ähvardatakse minusuguseid inimesi, kelle ainsaks oskuseks on sõnu kuidagimoodi ritta seada, et tekstipõhine maailmakorraldus on läbi ning maailma on üle võtnud audiovisuaalne väljendusviis.

Kui eraeluliselt võib sellega nõustuda – milleks kirjeldada Eesti teises otsas viibivale sõbrale tuhande tähemärgiga, milline näeb välja Haapsalu kevad, kui võib lihtsalt promenaadist pildi klõpsata –, siis poliitikaasjades läheb piltideni jõudmiseni veel kaua aega. Muidugi on olemas EKRE meemid või paljuütlev foto Yana Toomist Kremli sibulamütsikesega, sellegipoolest tehakse poliitikat siiani peamiselt sõnadega.

Milliste sõnadega seejuures! Jutt ei käi valimislubadustest. Nende puhul tundub kampaaniameistrite fantaasia üpris tühjaks jooksnuna – ikka maksud väiksemaks ja palgad suuremaks, erineb vaid see, kas mõni erakond on juurde märkinud, et Eesti on kõigile või et Eesti on eestlastele. Valimiskampaaniaga pildile ei saa, rahva seas saab endale nime teha suurte sõnadega. Teravate ja meeldejäävate väljaütlemistega poliitikuid on Eestis varemgi leidunud, Lennart Merist Jürgen Ligini, kuid viimastel aastatel on selles vallas kätte jõudnud täiesti uus ajajärk. Kui sul midagi paremat pähe ei tule, mõtle kõige hullumeelsem mõte, sõnasta see lühidalt ja löövalt ning sinust ongi saanud tuntud Eesti poliitikategelane.

Mida teaksime Jaak Madisonist, kui ta poleks oma blogis julgenud vaagida Hitleri tegude häid külgi? Kes eristas Mart Järvikut teistest EKRE senitundmatutest ministrikandidaatidest enne postitust „Emmede aeg on läbi, issid on kodus”? Kas just Martin Helme öeldud „Kui on must, näita ust” ei toonud teda massiteadvusesse? Muidugi ei saa meeldejäävates väljaütlemistes süüdistada vaid ühe erakonna poliitikuid, suu peale pole kukkunud ka Yana Toom või Andrus Ansip. Kui Kersti Kaljulaiule anda võimalus oma tasakaalukat presidendiametit korrakski unustada, ütleb ta pigem teravalt kui ümmarguselt. Erandiks on peaminister Jüri Ratas, mees, kelle poolt öeldu on nõnda ebamäärane, et on just seetõttu isikupärane.

Lühikeste lööklausete aeg nõuab ka vastaspoolt, inimesi, kes üritaksid kõnedes või arvamusartiklites neid ütlusi lahti seletada või neile kuidagi vastanduda. Juhan Ulfsak, Andres Kuusk, Kaja Kallas – ammu pole peetud sellist hulka tabavaid poliitilisi kõnesid. Aga ka selleks, et kirjutada kõnet, mida inimesed jagaksid ning mis neile korda läheks, on vaja, et kõne põhimotiiv oleks lühike ja tabav. Vaja on väljenduda reljeefselt.

Ametniku soovitussõnastik ütleb küll, et ähmase ja laialivalguva stampsõna „reljeefne” kõrval ei maksa unustada ka selle konkreetsemaid sünonüüme, kuid mulle tundub, et just reljeefsus sobib praegust olukorda kõige paremini iseloomustama. Rahvas, eriti see osa, kes veebimeediat tarbib, januneb reljeefsete loosungite järele. Selliste, mis hakkavad muu taustal kohe silma. Kedagi ei huvita siledad pinnad ebamääraste lubaduste ja mulliajamisega, vaid otsitakse teravaid kühme, väljaütlemisi, mille vastu võib põlve veriseks kriimustada. Räägitakse, et inimesed ei peaks teineteisele vastanduma, kas lõppude lõpuks ei istu me ikkagi samas kaevikus? Aga ühisosa pole ometi reljeefne, seal pole millestki kinni hakata.

Nagu kõige muu, ei ole ka ilustamata väljaütlemiste aja juured pärit Eestist, see on ülemaailmne ja pikaajaline protsess. Kõige mõjuvõimsam selle voolu esindaja on kahtlemata Donald Trump, mees, kes isegi Notre Dame’i põlengu ajal ei suutnud jätta tegemata särtsakat soovitust katedraalile lennukitelt vett valada.

Lööklausete ajastu on kahtlemata kaasa toonud sellele eelnenud aeg, mil poliitikutel oli lihtne Euroopa Liidu määruste rohmakate otsetõlgetega rahvast eemalduda. Kedagi ei huvita, kuidas hallis ülikonnas kalanäoga härra selgitab, miks mingi mõtte realiseerimine riikideüleste kokkulepete tõttu võimalik pole. Väga paljude viimastel aastatel esile kerkinud poliitiliste jõudude valijad põhjendavad oma otsust just sellega, et uued tegijad räägivad asjast otse ja keerutamata, nii, nagu asjad päriselt on, mitte ei aja udu nagu varasem eliit.

Kunagi põhikoolis õppisime ajaloos Fukuyama ajaloo lõpu teooriat. Mis mõttes ajalugu ongi läbi? Ja minul oli au sündida just sellesse perioodi, kus on lõpuks ometi mõistetud, et sõdimine ja võimuvõitlused on mõttetud ning demokraatia on ainuvõimalik? 2019. aastal tundub ajaloo lõpp kurbnaljaka mälestusena, aina rohkem kostab hüüatusi, milline õnnetus on elada huvitaval ajal. Ehk jõuame varsti tagasi tasakaalupunkti, senikaua aga tuleb oma mõtte rahvani viimiseks arvestada vajadusega öelda midagi, mis on kontekstist väljarebimiseks.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nimi (vabatahtlik)
Nimi (vabatahtlik)
Demokraatia jõupositsioonilt on olnud selle ajaloo lõpu sisu. Tegelikult ongi kogu maailma suurim probleem praegu just selle suure vale uskumine, et lääneliku demokraatia näol on justkui leiutatud õige maailmakord, mida on võimalik praktiseerida kõikjal ja kõikide puhul. Päriselt ei jätku selleks planeedil ressursse ja ka olemuslikult oleks see kohutav massikultuuriline üheülbastumine. Vaadake ringi ja saage ometi aru, kuidas praegunegi käputäis maailma elanikest, kes lääneliku tarbimisühiskonda lubada saavad, lasevad jätkuvalt orjadel enda eest tööd rügada, kulutavad enamiku maakera loodus ja maavaradest jne. Mullegi on üllatav, et täitsa mõistlikud inimesed mitte ainult ei valinud Ekret, aga on ka sellega liitunud. Ilmselt on… Loe rohkem »
wpDiscuz