Eesti mõjukaima muusikaorganisatsiooni Eesti Kontserdi juhiks sai selle aasta veebruaris Haapsalus sirgunud Kertu Orro.
Kui Kertu Orro (neiupõlvenimega Kuntu) Haapsalu lastemuusikakooli lõpetamise järel 1988. aastal klaverikaane kinni lõi, tõotas ta, et ei ava seda enam kunagi.
„Üheksa aastat õppisin muusikakoolis ja selleks hetkeks oli mul ikka väga selge arusaamine, et pianisti minust ei saa, kuigi õpetaja Päivi Tammik (hiljem Tõldsepp) arvas aeg-ajalt teisiti – tema leidis, et ma olen andekas ja võiksin seda teostada,” selgitas Orro.
Lastemuusikakooli lõpetamine langes tol ajal vanusesse 13–14, aega, kui aktiivsel noorel tekib tavaliselt huvi paljude asjade vastu. „Mul oli miljon tegemist ja kutsumus ei olnud nii suur, et ainult klaverimängule pühenduda,” nentis Orro.
Haapsalus mäletatakse teda kui tegelast, kelle kohta öeldakse, et ei püsi pudelis ka paigal. Komplekti ilmestasid kandja tahtele allumatud lokid ja uudishimulikult vallatu silmavaade, mille taga peeti pidevalt mingit plaani.
„Kui ma keskkooli lõpetasin, siis klassijuhataja Helju Herja surus mu emal väga kaastundlikult kätt, ohkas ja ütles, et selliseid peab ju ka olema. Ema tuletab seda siiani vahel meelde,” ütles Orro.
Ema Maajat teatakse Haapsalus hästi – ta oli aastakümneid Haapsalu muusikakoolis ainuke viiuliõpetaja, praegu õpetab ta muusikaajalugu. Seega sündis Kertu perekonda, kus muusika oli osa argipäevast.
„Pille oli meil kodus igasuguseid. Eks ma näppisin ju klaverit ennegi, oskasin akordioni ka õigetpidi sülle võtta ja kolmeduuriloo juba enne muusikakooli ära teha,” selgitas Orro.
Muusikakooli õppima sattus ta juba viieaastaselt. Just nimelt – sattus. Väike Kertu käis emaga muusikakoolis tihti kaasas. Sel ajal, kui ema viiulitunde andis, tassis Kertu talviti kahe halu kaupa kuurist ahjude ette puid. Muusikakool tegutses siis lossiplatsi ääres asuvas endises St. Petersbourgi hotellis.
„Ükskord ma sattusin sinna päeval, kui olid vastuvõtukatsed. Vaatasin, et oo – palju lapsi koos, nii põnev! Sättisin ennast koos nendega klassi, kus meid pandi pliiatsiga vastu lauda rütmi koputama. Pärast selgus kogu pere suureks üllatuseks, et ma olen klaveri erialale vastu võetud,” jutustas Orro.
Kuigi muusikakooli sisse saamine käis justkui möödaminnes ja algus oli paljutõotav, jäeti väike Kertu ettevalmistusklassi kaks korda kordama. „Mu näpud ei ulatunud klaveril oktaavi välja võtta,” selgitas Orro. „Kui oktaav ära tuli, lubati mind esimesse klassi.”
Muusikakoolis läks Kertul esiotsa väga hästi – erilist vaeva nägema ta ei pidanud, sest kõik tuli kuidagi loomulikust intelligentsist ise välja. Ühel hetkel hakkas see aga kätte maksma ja Orro sai ühe olulistest õppetundidest: kui sa tahad areneda ja veel paremaks saada, tuleb selleks vaeva näha, pingutada ja millestki ka loobuda. Paaril korral mõtles ta, et loobuks muusikakoolist.
„Mulle tundus, et karatetrenn on ikka palju ägedam. Aga kohusetundest tegin muusikakooli lõpuni,” meenutas Orro.
Karatetrennis käis ta lõpuks sama palju aastaid kui muusikakoolis – üheksa. See harrastus kujundas Orro elu aga sama suurel määral kui muusikakool – trennis tutvus ta oma tulevase abikaasa Ivoga.
Naissaare festival
Mõnda aega pidas Orro endale antud sõna ja klaverikaas jäi suletuks. Pärast keskkooli läks ta hoopis EBSi ärijuhtimist õppima ja töötas finantsmaailmas. Siis saabus aasta 2006. „Me elasime Lohusalus küllaltki lähestikku Tõnu Kaljustega ja puutusime ikka omavahel kokku. Ta tegi mulle pakkumise hakata tööle Nargen festivali juures,” meenutas Orro.
Esiotsa vehkis ta küll kätega, aga pakkumine oli liiga põnev ja muusikaharidus aitas kaasa.
„Tegin koos Tõnu Kaljustega Nargen festivali viis aastat ja sain ääretult hea kontserdikorralduse kooli,” tunnistas Orro.
Nargen festivali korraldustiim oli üsna väike ja teha tuli kõike, eriti kuna suur osa sellest toimus meretagusel maal ehk Naissaarel.
„Turundust tegime ise, eelarvet tegime ise, lepingud, logistika, piletimüük – no kõik!” loetles Orro. „Ja muidugi ma sain Tõnu Kaljustelt ka muusikalise gurmeekoolituse, kuidas heal ja väga heal muusikal vahet teha,” lisas ta.
Sealt edasi oli Orro karjäär juba otsustatud. Temast sai Eesti Kontserdi arendusjuht.
„Muusika on Eesti riigi jaoks tähtis. Kui palju on meil muusikahuvilisi inimesi! See pole sugugi igas riigis nii,” märkis Orro. „See on väärtus, mida peab hoidma. Selle nimel Eesti Kontsert täna ka toimetab.”
Eesti Kontserdi roll pole mitte vaid kontsertide korraldamine, vaid üha enam ka publiku harimine ja uue, noore publiku kasvatamine. Kaugeltki kõik ei käi ju lapsena muusikakoolis. Nii võibki juhtuda, et klassikaline muusika tundub olevat midagi hoomamatult elitaarset või siis vanamoodsat.
Lastele ja noortele on praegu Eesti Kontserdi tegevusest suunatud tervelt kolmandik. „Aastas korraldame umbes 1000 kontserti, neist 380 on koolikontserdid,” ütles Orro.
Kui vähegi võimalik, osalevad koolikontsertide programmides ka Eesti Kontserdi enda kollektiivid rahvusmeeskoor ja vanamuusikaansambel Hortus Musicus.
Orro enda peres on kaks last – 17aastane Ott ja kaheksa-aastane Katariina. Käbide ja kändudega on nii ja naa.
„Poeg muusikateemal ei toimeta, aga Katariina on küll seda nägu, et hirmsasti tahaks laulda, esineda ja näidelda,” rääkis Orro.
Kahel aastal on Katariina olnud ka Saaremaa ooperipäevade suurel laval. Kui välismaine ooperiteater läheb andma külalisetendust, kus on lasterollid, siis ise nad lapsi kaasa ei võta, sest see on kulukas – kaasa peaks reisima ka vanemad. Nõnda kutsutakse neisse rollidesse kohalikud lapsed.
„Katariinal on juba õnnestunud mängida Saksamaa Krefeld Mönchengladbachi teatri ooperis „Talupoja au” ja Ungari riigiooperi „Mustlasparunis”. Talle väga meeldis, kuigi alguses oli veidi hirmutav – kõik käis ju võõras keeles ja proove väga palju polnud. Pandi kostüüm selga ja hopp! lavale!” meenutas Orro.
Igal juhul sai Katariina külge ooperipisiku ja ka korraliku lavakooli. „2000 inimese ees lavale minna – no võtaks endalgi ju põlve värisema,” arvas Orro. #Tšaikovski festival
Orrol on praegu kibekiired päevad – fotograaf püüdis Eesti Kontserdi värske juhi pildile Tallinnas kohvikus Wabadus, kus toimus 12. Saaremaa ooperipäevade pressiüritus.
Mullu tegi Orro huvi pärast statistikat, mida tähendab ühe rahvusvahelise ooperifestivali korraldamine. „Et Shanghai ooperiteater Saaremaale tuua, kulus kolm aastat ja selleks tuli vahetada 5813 e-kirja,” nentis Orro.
Kui ooperipidu saare peal oli selleks ajaks, kui Orro Eesti Kontserti jõudis, kestnud juba viis aastat, siis ühe festivali kohta võib öelda, et Orro oli selle sünni juures. Jutt käib Tšaikovski festivalist Haapsalus.
Orro meenutas, et ürituse idee sündis Peterburis, kui Haapsalu linnavalitsus käis koos Eesti Kontserdiga oma suvehooaega tutvustamas.
„Eesti Kontserdi toonane direktor Jüri Leiten pakkus Haapsalu linnapeale Urmas Suklesele, et teeme ühe korraliku klassikalise muusika festivali – Tšaikovski pink teil ju on… Siis hakkasidki asjad arenema,” jutustas Orro. Uut klassikalise muusika festivali on Orro sõnul alati väga keeruline alustada. Tavaliselt läheb viis aastat, enne kui festival oma publiku leiab ja see omaks võetakse.
Tšaikovski festival tuleb kolmandat korda. Mullu oli pärliks ooperi- ja balletikontsert piiskopilinnuses. „Sel aastal teeme nii-öelda kammerversiooni Haapsalu saalides,” ütles Orro.
Uus juht
Selle aasta 1. veebruaril sai Orrost Eesti Kontserdi juht. Ta tunnistab, et kui see ettepanek talle tehti, võttis see esiotsa üsna tõsiseks. „See on väga suur vastutus. Alustuseks ma tahtsin veenduda, kas minu nägemus Eesti Kontserdi tulevikust on sarnane nõukogu omaga,” rääkis Orro.
Kui need ei oleks omavahel klappinud, oleks ta pakkumisest ära öelnud. Eesti Kontserdi ja Orro veregrupid aga klappisid ja nii sai Haapsalu tüdrukust, kes lapsepõlves kohaliku muusikakooli ahjude kütmiseks puid tuppa tassis, Eesti Kontserdi juht.
„Meil töötab kokku 167 inimest. Väga selgelt tajun vastutust kõikide nende inimeste eest. Samuti publiku ees,” ütles Orro.
Tooli vahetamine tähendab eelkõige seda, et tööd tuleb juurde, sest Orro ei ole sedasorti juht, kes tegevusi edasi delegeerib, vaid on ise endiselt protsessides sees.
„Muidu ei saa ju ühel hetkel enam aru, miks ja kuidas asjad tegelikult on,” selgitas ta. Näiteks jääb Orro endiselt Saaremaa ooperifestivali organiseerima, sest oma ülesannete üle andmine uuele inimesele oleks keerulisem ja ajamahukam kui ise tegemine. Pealegi – see lihtsalt meeldib talle.
„Raske on küll, energiat ja aega läheb kõvasti, aga väga hea on meie tiimiga seda teha!” kiitis Orro. Ta tunnistas, et vaba ajaga on tal nüüd nii, et seda tuleb lihtsalt ise, teadlikult ja jõuga võtta.
„Tahan lastele esimese asjana kohe pai teha, mängida nendega mõne lauamängu, lugeda tütrega koos raamatut, võtta koos perega midagi ette,” rääkis Orro.
Ema ja lapsed, abikaasast rääkimata
Kertu Orrol on enda sõnul meeletult vedanud – nii vanematega, abikaasa kui ka lastega, kes on suhtunud tema tegemistesse suure mõistmisega ja teda alati toetanud.
„Tänapäeva lastel on tihtipeale suur vanavanemate põud, sest viimased on ise alles nii noored, et käivad tööl ega saa lapselastele aega pühendada. Minu laste vanaema töötab osalise koormusega ja kui vaja, on kogu meie pesakonna tagalaülem. See on asendamatu väärtus ja luksus,” rääkis Orro.
On ju vanavanemad need, kellelt saab asendamatut tarkust, hoolimist ja hoidmist, tugevat sidet oma juurtega ja järjepidevust ning emotsionaalset vundamendikindlust kogu eluks.
„Kord kevadel tulin töölt koju ja toona nelja-aastane tütar jooksis rõõmsalt vastu, teatades, et nad olid vanaemaga lõuna ajal missat pidanud.
Üks lind oli maja akna vastu lennanud, õnnetult hukka saanud ja nad vanaemaga otsustasid linnule väärika lahkumise korraldada. Matsid linnukese maha, laulsid haua peal ja leppisid kokku, et pidasid sellega linnu mälestuseks ühe südamliku missa. Alati ei pea selleks muusikaajaloo tund olema, et teada saada, mis on missa.”
