Viimasel ajal leiavad Eesti poliitelus aset sündmused, mille loogika mõistmiseks võib ehk abi olla Jean Baudrillardi simulaakrumite käsitlusest.
Simulaakrumi mõiste tuleneb sõnast simuleerima, mis „tähendab teeselda, nagu sul oleks see, mida sul pole”. Praegusaja maailmas on paljudes eluvaldkondades tendents muutuda reaalsest näilisuseks. Kui varem pidi „päris asi” kindlasti olema tegelikult olemas, seda võis peegeldada mõtteline mudel, kujutis (nt territooriumi kirjeldav kaart), siis praeguses maailmas kohtab üha enam kujutisi, mille taga pole reaalsust ehk simulaakrumeid. Kaart on olemas, kuid territooriumi ei ole. Inimesed on ajapikku kaotamas võimet eristada reaalsust sedalaadi kujutlustest ja usuvad endiselt, et tegelevad reaalsuse nähtustega, kuigi sellist „päris asja” ei olegi enam olemas.
Esimees Ratase juhtimisel toimub Keskerakonna muutumine reaalsest poliitilisest jõust, erakonnast, millel on oma ideoloogia, liikmeskond ja toetajad valijate näol, uut laadi nähtuseks, mis üksnes simuleerib parteiks olemist. Simuleerib, et sel on kindel ideoloogia, mis ühendab liikmeskonda ja toetajaskond, kelle huvide eest seistakse. Sedalaadi hüperreaalne simulaakrumpartei „ei pea olema ratsionaalne, sest ta pole enam võrreldav mingi ideaalse või negatiivse juhuga. Ta on ainult operatsionaalne”, sest tal on vormiliselt kõik erakonna kui Eesti seaduste järgi toimiva MTÜ atribuudid.
Kuid ometi teda reaalselt enam pole, sest sellisel erakonnal pole nägu, sest ta tegevusel puuduvad väärtusraamid, mistõttu on täitevvõimu omades ükskõik millised käigud mõeldavad. Just niisuguses suunas asjad praegu liiguvadki, kui oht kiusukoalitsiooni moodustumiseks on reaalne. Seetõttu tuleb täie tõsidusega suhtuda ka koalitsiooniläbirääkijate teatesse, et pärast raskeid ja keerulisi omavahelisi kõnelusi jõuti ühisele seisukohale NATOs ja Euroopa Liidus jätkamise osas. Sest ühisseisukoht oleks võinud olla ka diametraalselt vastupidine.
Koalitsioonipartnerite valikul peab Keskerakond tõsimeelselt läbirääkimisi poliitilise jõuga, kellega veel eile oldi totaalses väärtuselises vastasseisus. Veel paar nädalat tagasi võis riigikogu saalis näha valitsuse infotunnis permantset sõnasõda peaminister Ratase ja tema kabineti ministrite ning EKRE fraktsiooni liikmete vahel. Saali taganurgast kostus pidevalt sedalaadi vängeid väljendeid nagu: „Jää vait, ära valeta”, millele valitsuse esindajad oma ümarleebel viisil vastasid. Praegu tekib küsimus, kas see oli ehtne poliitiline võitlus, mida pooled pidasid nii, nagu oskasid või hoopis valvsust uinutama pidav etendus.
Läänemaises arusaamas korralikkusest ei tohi inimese või inimkoosluse retoorika kardinaalselt lahkneda tegudest, sest valetamine on patt. Meile kõigile on lapsepõlves õpetatud: kes valetab, see varastab ja vargad pannakse vangi. Kõige hirmsam asi Eesti jaoks pidi olema Keskerakonna juhtpoliitikute sõnul enne valimisi valimistejärgne äärmusparempoolne valitsusliit Reformierakonna ja EKRE vahel. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid lubamisi ja manamisi EKRE aadressil, mida on tulnud kuulda Keskerakonna suunalt, kuid ometi otsitavat nüüd ühisosa, mis peab olema piisavalt suur tegutsemisvõimeka valitsuse moodustamiseks.
Kuigi ka Keskerakond on püüdnud leida üles tuge vajavad elanikkonna grupid ja EKRE eliidivastasus põhineb rahulolematusel olemasolevaga, on nende erakondade populismi aste ja rahulolematuse suund kardinaalselt erinev. Keskerakond tegi natuke enam kui kahe aasta eest pöörde n-ö poliitilise peavoolu suunas, EKRE raiub kui rauda, et nemad leebuda ei kavatse. Järelikult peab Keskerakond ühisosa leidmiseks liikuma tagasi ühiskonna äärealade suunas. Mida EKRE tegelikult taotleb, võib üksnes aimata erakonna juhi Mart Helme vahetult pärast valimisi tehtud väljaütlemistest, kus räägiti mõõgast, mida ei panda enne käest, kui ollakse ainuvõimul. Järelikult sarnaneb nende tegelik agenda omaaegsete bolševike omale, kes maailmarevolutsiooni tegemisel võisid lõppeesmärki silmas pidades vahepeal ajutiselt kasutada ka hukkumisele määratud klasside meetodeid.
Pärast valimiste tulemuste selgumist ujutati avalikkus üle valede hiidlainega, mis pidi näitama valimiste ülekaaluka võitja Reformierakonna valitsemisvõimetust. Nüüd antakse aga koalitsioonitegijate poolt küünilisi lubadusi selle kohta, kuidas EKRE valitsuses kindlasti oma retoorikat muudab ning et EKRE olevat just opositsioonis olles kõige ohtlikum. Anname ähvardajale võimaluse enda ähvarduste elluviimiseks, et kõik näeksid tema tegelikku palet. Milline naeruväärne selgitus, sest küsimus pole üldsegi üksnes retoorikas, mida võib kergelt muuta. Küsimus on väärtussisus, mille kiiresse vahetumisse ükski täie aruga inimene ei saa uskuda.
Väärtuste kokkulangemisest-lahknemisest aga rääkida ei taheta. Kõik see on võimalik üksnes siis, kui Jüri Ratase juhitav erakond polegi enam sel määral ühtne poliitiline kooslus, et võiks rääkida parteist kui sellisest. Omal ajal oskas Edgar Savisaar luua erakonna, mis ühendas endasse kõik need ühiskonnakihid, kes tundsid ennast kaotajate või kõrvale jäetutena. Selliste inimeste hulgas oli suhteliselt suur vene keelt kõnelejate hulk. Kogu iseseisvuse taastamise järgse aja on Keskerakond võidelnud just nende inimeste eest, olles suure osa venekeelsete valijate poliitiliseks väljundiks.
Kuidas on see võimalik kavandatavas koalitsioonis, kus oleksid koos äsjased venelaste ja lastetute naiste, homoseksuaalsete inimeste, „mustade” ja veel paljude teiste inimgruppide sõimajad ja Keskerakond. Kust küll võiks pärineda sellise koalitsiooni tõsiseltvõetavus, legitiimsus, ilma milleta on valitsusel võimatu hakkama saada, sest riigi valitsejana, võimu omajana oodatakse riigialamatelt mitte üksnes allumist, vaid vajadusel ka eneseohverdust. Kuidas saab kokku panna valitsust, mille eesmärk peaks olema kõigi eelloetletud inimeste huvide eest tegelik seismine? Või polegi seda üldse plaanis, pole kunagi olnudki, sest tähtis on üksnes võimule jäämine ja valitsemise simuleerimise jätkumine.
Kaks koalitsioonipartnerit kolmest on poliitilised jõud, mis paiknevad samas väärtuste spektris, kasutades küll erinevaid taktikaid. Neil on nii käimasolevatest läbirääkimistest kui ka tulevasest koalitsioonist üksnes võita. Keskerakond, olles veel eile päris erakond, mitte simulaakrum, tegi nendega ühe laua taha istudes ühe liigutusega EKRE võimukõlbulikuks tõusvaks täheks ja muutis hääbumiskursil oleva Isamaa taas tõsiseks mängijaks. Nii nagu eelmine vasakkoalitsioon poleks olnud võimalik ilma meie tublide isamaalaste toeta, poleks nüüd kavandatav valitsuselaadne nähtus võimalik samuti ilma nendeta. Varasematest poliitpõhulõugadest said korraga tegijad, kuid Keskerakonnast endast sai simulaakrumi suunas liikuja.
Nii tekibki õigustatud küsimus eelkõige Keskerakonna juhtidele: kui suur peab olema võimuiha ja valimistega seotud kaotusvalu, et niisugustele tundmatutele radadele ekslema minnakse. Poliitilise enesetapu risk on ütlemata suur, sellega võivad Keskerakonna otsustajad minna Eesti poliitajalukku. Tegemist näib olevat sedavõrd suure veaga (error fundamentalis’ega), mida tipp-poliitikas saab teha ainult ühe korra karjääri jooksul. Ja seepärast tuleb selle erakonna liidritel loota just iseenda tagasi tulevale tervele mõistusele, et nad praegusele kaose suunas liikumisele pidurit tõmbaksid.
Kui käima lükatud protsess ikkagi samas suunas edasi kulgeb ja kavandatud finišisse jõuab, siis saab Eesti endale esimest korda pärast iseseisvuse taastamist mitte valitsuse, vaid pigem valitsuse simulaakrumi. Valitsuse simulaakrum on oma otsustes täiesti vaba erinevalt päris valitsusest, mis toimib alati teatavates väärtusraamides ning mille otsused on seetõttu ennustatava suunaga. Niisugune valitsus võib sõimata Euroopa Liitu, samal ajal lubades Brüsseli toel pensionitõusu, see võib ähvardada Ameerika sõdureid peksasaamisega, kui need ilma vormita julgevad ringi liikuda, ja samal ajal rõhutada NATO kohustust Eestit kui liitlast kaitsta. Kõik saab olema võimalik ja mõne aja möödudes, elades simulaakrumi juhtimise all, võime ehk rääkida ka Eesti riigist kui näivast riigist. Keda selline hüperreaalsuses esinev riigilaadne moodustis päriselt huvitama peaks – lisaks kahjurõõmsatele Eesti vaenlastele –, on omaette arutluse teema.
Jüri Saar
Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor
