Lääne Elu valimisradar: kuidas hooldekoduteenus kättesaadavamaks muuta?

Riigikogu valimisteni jäänud aja jooksul tutvustab Lääne Elu oma lugejatele Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa ringkonna kandidaate.

Saadame kõikidele erakondadele ühe ja sama küsimuse. Iga kandidaat saab vastata vaid ühele küsimusele. Kes kandidaatidest millisele küsimusele vastab, otsustab erakond.
Eeldame, et vastaja ei tsiteeri erakonna valimisplatvormi, vaid tutvustab ja põhjendab puhtas maakeeles oma nägemust asjast.

Seitsmes teema
1. Kas hooldekoduteenuse korraldust ja rahastusmudelit tuleb muuta?
2. Kui jah, siis kuidas?
3. Kui ei, siis selgitada, miks mitte?

Tiina Kangro
Vabaerakond
JAH. Hooldekodude korralduses tuleb kindlasti muuta seda, et meditsiiniteenus, eeskätt õendusabi, hakkaks olema kohapeal saadaval kõigile hooldekodudes viibivatele inimestele, kes seda vajavad. Õendusabi peab sealjuures kindlasti olema haigekassa poolt tasutud. Praegu on nii, et kui hooldekodu medõe palgale võtab, tõuseb kohe ka hooldekodu kuutasu. Eakad või puudega inimesed, kes hooldekodudes elavad, on ju kõik haigekassas kindlustatud ja seetõttu nad ei peaks hooldekodus elades maksma õendusabi eest juurde. Inimesed ei lähe ju hooldekodusse lõbu pärast, vaid ikka siis, kui nad koduse iseseisva eluga enam hakkama ei saa.
Praegune korraldus, kus hooldekodudes vaid hooldatakse ja meditsiinilise abi saamiseks solgutatakse inimest eri hooldushaiglate vahel, tuleb lõpetada. Teenused peavad tulema inimese juurde.
Hooldekoduteenuse rahastusmudeli alustala on kohalike omavalitsuste kohustus osaleda inimeste hooldekoduarvete tasumisel, kui inimesel endal selleks raha napib. Pereliikmetelt ei tohi nõuda lähedase hooldusarvete maksmist, kui see kahjustab nende tavapärast elukvaliteeti.
Valimiste eel leviv loosung, et hooldekodusse peaks saama pensioni eest, on pisut eksitav. Kindlasti ei peaks me tahtma, et hooldekoduteenuse kvaliteet läheks alla ja et asutused hakkaksidki teenust pakkuma vaid 300–400 euro eest kuus. See tähendaks veel vähemat personali, veel kehvemat toitu ja puudulikumaid päevategevusi.

Maire Forsel
Reformierakond
JAH. Rahvastik vananeb, aga hooldekodudes napib kohti. Peale selle pole paljudes hooldekodudes suudetud tagada klientidele inimväärseid tingimusi. Pean silmas ennekõike privaatsuse tagamist, mis on inimväärse elu oluline osa. Ka sobivaid abivahendeid ja personali napib. Kõige selle puudumise ühiseks märksõnaks on ebapiisav rahastus. Oleks ideaalne, kui pension oleks nii suur, et sellega oleks võimalik katta kohatasu ka parimates hooldekodudes, aga see on praegu vaid unistus. Seega tuleb vaadata, kuidas hooldusteenuseid paremini korraldada ja kust raha juurde saada.
Esiteks tuleks suunata rohkem raha koduhooldusteenustesse, et abi- ja hooldusvajadusega inimesed saaksid võimalikult kaua elada kodus. See leevendaks ka omastehooldajate keerulist olukorda ja vähendaks hooldekodude kohavajadust.
Teiseks tuleks sisse viia hoolduskindlustus. Enne seda tuleks muidugi maksuraha kasutamine kriitiliselt üle vaadata, sest nii väike riik, nagu me oleme, ei saa endale lubada asjatut raiskamist. Samas öeldakse, et kui tahad elada hästi, siis suurenda sissetulekut – see peaks kehtima ka riigi kohta, mis tähendab, et riik ei tohiks segada vabalt toimivat ettevõtlust, ning veelgi enam – riik peaks olema ettevõtjatele toeks ekspordi suurendamisel, sest ainult see toob raha riigile juurde. Kõigepealt tuleb teenida, et üldse oleks mida hooldusteenustesse suunata, sest lihtsalt olemasoleva raha riigis ringi keerutamisest midagi paremaks ei muutu.

Rohelised
Lääne Elu jättis vastuse arvestamata.

Reili Rand
SDE
JAH. Sotsiaaldemokraatidel on seatud eesmärgiks jõuda selleni, et igale eakale on pensioni eest tagatud hooldekodukoht. See eeldab riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd. Kuigi hooldekodukoha tagamine on kulukas, peame vajalikuks, et eakale jääks pensionist vähemalt kümnendik kätte.
Hooldekodu kohatasu laekuks kolmest allikast: pension, kohaliku omavalitsuse osalus ja riigi osalus. Olemasoleva süsteemiga võrreldes ei koormaks me lapsi ja lapselapsi oma vanema või vanavanema hooldekodu kohatasuga.
See kõik ei tähenda, et eakad peaksidki edaspidi hooldekodudes elama. Soovime, et inimesed saaksid võimalikult kaua elada kodus. Ja kui inimesel on tarvis abi, mis võimaldaks tal oma kodus kauem elada, siis seda
tuleb riigil ja kohalikel omavalitsustel pakkuda. Seetõttu peame vajalikuks senisest enam toetada kohalikke omavalitsusi sotsiaalhoolekandeteenuste osutamisel: kodude kohandamine, koduhooldus, päevakeskused nii eakatele kui ka dementsetele eakatele, sotsiaaltransport, teenusmajad.

Enn Kaljo
ERE
JAH. Kindlasti. Hooldekodu peab saama rahastatud otse riigieelarvest ja summad peavad kolmekordistuma. Praegune olukord on virelemisest veidi ülevalpool.

Agnes Pulk
EKRE
JAH. Valdkond on pikka aega alarahastatud. Kõigepealt tuleks alati eelistada, et inimene saaks võimalikult kaua oma kodus elada ja toetada teda seal (koduõendus, koduhooldus, koduabiline, kogukonna abi jne). Kui isik vajab pikaajalist hooldekoduteenust, peaksid nii riik kui ka KOV suutma seda tagada kvaliteetsel ja inimväärikust säilitaval moel. Tänases Eestis ei ole kahjuks töö inimestega piisavalt väärtustatud. Hooldajate palgad on ülekohtuselt väikesed, sageli on ühe hooldaja peale 10–15 hooldatavat, juhtub, et ka rohkem, mis ei
võimalda pakkuda kvaliteetset ja personaalset, hoolivat ja inimlikku teenust.
Ööpäevaringset erihoolekannet vajavad inimesed peavad aastaid teenust ootama, sest pole piisavalt ravikohti. Kindlasti on vaja rahastust suurendada, et tagada igale abivajajale kvaliteetne ravikoht.
Kvaliteedinorme hooldekodudes ja järelevalvet tuleks tõsta, nagu ka hooldajate palku, ning samal ajal vähendada hooldatavate arvu ühe töötaja kohta. Kindlasti on vaja hooldusteenuse rahastust muuta ja riik peab siin kohalikele omavalitsustele appi tulema nii rahaliselt kui ka konkreetsete lahenduste leidmisel ja kompetentsi pakkumisel.

Eesti 200
Koit Kelder
JAH. Me oleme veendunud, et kõigile abivajajatele peab olema tagatud ligipääs hooldusteenusele, kuid see ei pruugi alati tähendada hooldekodu. Variante peaks olema rohkem ja inimestel valikuvõimalus. Tagatud peab olema ligipääs nii koduteenusele, päevahoiule kui ka hooldekodudele. Oluline on muuta seda, et abivajajate lähedased ei jääks hooldamise tõttu töölt eemale. Meie alustaksime maailma heade näidete järgi ka eakatele ja puudega inimestele tudengite seltsis sotsiaalkodude loomist, millega väheneks nende sotsiaalabi vajadus. Eesti 200 leiab, et tingimata ei tähenda see kõik sotsiaalsüsteemi raha juurde panemist, vaid pigem süsteemi sees raha ümber paigutamist, kuna selles on palju raiskamist ja õhku.

Üllar Neemrand
Keskerakond
JAH. Hooldekodu kohatasud on pensionidega võrreldes rohkem kasvanud. Paljud noored pered peavad eluasemelaenule ja autoliisingule lisaks iga kuu toetama ka oma vanemate hooldekodu kulusid. Seega pole küsimus enam ainult eakates, vaid puudutab kogu meie ühiskonda. Ühele tavalisele perele võib see tähendada 200–300eurost lisakulu iga kuu, see teeb aastast 2400–3600 eurot! Siinkohal peab riik appi tulema ja toetama vajadusel hooldekodu eest tasumist – seda loomulikult osas, mis pensionist katmata jääb. Omavalitsused pole muidugi ka siiani abivajajaid hätta jätnud, kuid solidaarne süsteem toetaks kõiki neid, kelle pensionist jääb vajaka. Teine oluline samm on luua hooldekodude kõrvale õenduskodud. Paljude hooldekodude fookuspunkt on kõrvale kaldunud ja õendushaiglate teenus on ajaliselt piiratud. Õenduskodud aitaksid selle probleemi lahendada.

Tiit Harjak
Isamaa
EI. Eelkõige tuleb teenuste valikut mitmekesisemaks muuta ja tagada nende hea tase. Eakate esimene eelistus on enamasti hoopis saada paremat abi oma kodus. Tuleb luua tugisüsteem, et inimene saaks olla kodus pikemalt, omaksed saaksid samal ajal tööl käia ja inimväärselt elada. On vaja paindlikumat ja võimalusterohkemat koduhooldusteenust, eakate päevahoiuvõimalusi ja ööpäevaringse hoiu teenuseid. Koduhooldusteenuste hooldajate oskusi ja teenuse kvaliteeti tuleb tõsta.
Hooldekoduteenus on üldiselt kallis ja paljudele eakatele see üldse ei sobigi. Et eakate arv on meil lähiajal ainult kasvamas, tuleb koduhooldusele lisaks luua uusi võimalusi, kuidas inimesed parimal moel toime tuleks.
Osas hooldekodudes tuleb riigi toel luua tingimused keerulisemate vajadustega klientide (näiteks dementsete) hooldamiseks, praegu on selliseid kohti vajaka.
Riik ei peaks hooldekoduteenust keskselt korraldama ega tohiks võtta omavalitsuselt, perekonnalt ega inimeselt otsustusõigust ega vastutust, küll aga toetama hooldusteenusel abi vajajaid, KOVi investeeringuid ja tegema järelevalvet teenuse kvaliteedi üle.