Kaido Sipelgas: Haapsalu taastusravihaigla saagu Läänemaa veduriks

Riigikogu valides ja riigikogus töötades tuleb silmas pidada nii kogu Eesti kui ka kodukandi huve.

Haapsalu taastusravihaigla laiendamine oleks osa regionaalpoliitikast, millest võidaks nii Läänemaa kui ka veelgi paremat teenust saavad eestimaalased. Mul on unistus – Haapsalu peab saama Euroopas tuntuks kõige invasõbralikuma linnana.

Haapsallasena lähevad mulle siinsed asjad korda. Kas meie Haapsalu pöörab kasvule ja on aasta ringi elav ning töökohti pakkuv linn või hääbub tasapisi, elavnedes vaid suviste, turiste meelitavate sündmuste ajal? Riigikogu saadikud ei tegele loomulikult otseselt kohalike teemadega, selleks on omavalitsused, kes haldusreformi järel peaksid olema võimekamad ja tugevamad kui varem. Ent – riik ja riigivalitsemine ei ole midagi eraldiseisvat, mida tehakse kuskil kõrgel Toompeal ja omaette. Side Eesti eri piirkondadega ja sealsete vajaduste ja võimalustega peab olema tugevam kui praegu. See ongi regionaalpoliitika.

Mida saaks riigikogus senisest enam ära teha Haapsalu ja Läänemaa heaks?

Üks suur võimalus on teadvustada Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse majanduslikku potentsiaali ja riigi poolt investeerida keskuse laiendamisse ning sellega kaasnevasse infrastruktuuri. Me ei ole harjunud mõtlema, et meditsiiniasutus võiks olla kohaliku ettevõtluse vedur ja majanduse taganttõukaja. Ent tegemist on Haapsalu ühe suurema tööandjaga, kellel on hea maine nii patsientide kui ka valdkonna spetsialistide hulgas – sealhulgas rahvusvaheliselt. Keskuses tegeldakse ka teadustööga ja osaletakse rahvusvahelistes koostööprojektides.

Aastas saab siin abi ligi 4000 patsienti. Need on inimesed, kes veedavad lühema või pikema aja Haapsalus. Tänu neile ja nende tõttu on taastusravihaiglas üle 140 töökoha, kuid samas toovad nad sissetulekut ka siinsetele poodidele, kohvikutele ja teistele ettevõtetele. Kaudselt annavad nad tööd veel kümnetele või isegi sadadele inimestele.

See kõik on väga hea ja keskus teeb suurepärast tööd, aitäh! Kuid me ei tohiks siin peatuda ja peame mõtlema palju suuremalt. Miks piirduda 4000 inimesega, kui neid võiks olla näiteks viis korda rohkem – 20 000? Mis oleks, kui Haapsalu oleks esimene valik ka naaberriikide taastusravi vajavatele inimestele? Siis me räägiks juba enam kui 500 töökohast taastusravikeskuses, neid inimesi teenindavatest ettevõtetest ja äridest, veel sadadest lisanduvatest töökohtadest Läänemaal ja sellega kaasnevast suuremast maksutulust kohaliku omavalitsuse kukrusse.

Kui me räägiksime 20 000 või enamast taastusravi patsiendist igal aastal, siis oleks rohkem põhjust sõitma panna Tallinna–Haapsalu rong (loomulikult ratastoolisõbralike vagunitega) ning teha kõik Haapsalu kõnniteed mugavaks liikumispuudega inimestele (millest võidaksid ka kohalikud lapsevankritega emad-isad ja vanemad inimesed). Rääkimata rahvusvahelisest mainest, mis tooks siia turiste ja suvitajaid ning annaks hoogu juurde spaadele-majutusasutustele-restoranidele. Mis aga kõige olulisem – kliendibaas aitaks kohalikel ettevõtetel tegutseda ja ellu jääda ka talvel ning annaks Haapsalule hoopis uue hingamise.

Miks seda kõike siis juba tehtud ei ole? Sest tegelikult on tegemist riiklikult olulise otsuse ja investeeringuga. Kohaliku omavalitsuse eelarve ei kannata selliseid kulusid välja, ehkki tulu tuleks sealt suur ja eeskätt saaksid kasu kohalikud inimesed. Kogu Eesti tulu oleks see, et elu ja raha ei koondu vaid Tallinnasse, vaid elu ja ettevõtlus areneb ka muudes piirkondades. Selle asemel, et riigireformi sildi all riigiasutustest töökohti ükshaaval väikelinnadesse viia, tulekski leida ja arendada ettevõtmisi, mis on kohapeal juba olemas ja mis vajavad oma potentsiaali ärakasutamiseks tõuget.

See kõik eeldab ka keskvalitsuse ja omavalitsuste senisest paremat koostööd ja lihtsat tööjaotust. Üleriikliku mõjuga asjade eest peab vastutama ja neid tagant tõukama riik, omavalitsuse töö on vastutada kohaliku eluolu eest. Riik ei tohi lükata enda ülesandeid omavalitsusele, nagu seda üritati teha Viigi kooliga – kus kogu Eestist pärit erivajadustega laste kooli pidamine taheti anda linnale. Ehkki praegu on see protsess peatatud, ei ole kooli lõplik saatus paraku veel selge.