Ann Mari Anupõld: lemmikloomade krooniline vaev

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Lemmiklooma tervisega seoses tuleb ette igasuguseid olukordi, mis võivad osutuda närvesöövaks, kulukaks ja lõppkokkuvõttes ka masendavaks. Pingerea esiotsas on minu jaoks kahtlemata kroonilised haigused. Vaevad, millest ei ole ka parimal tahtmisel võimalik lahti saada, ükskõik, kui andekas loomaarst ja koostööaldis loomaomanik ka ei oleks. Rääkimata nendest olukordadest, kus üks või teine otsustab alt vedada. Ainus, mida võime krooniliste haiguste puhul teha (olenemata sellest, kas kannatajaks on loom või inimene), on leevendada patsiendi sümptomeid ja vaevu toetava raviga ning ka elukeskkonda parandades.

Koertel põrkun ma kõige tihedamini kokku moodsa ühiskonna ühe lemmikuga, allergiaga. Tihtipeale kuulen lauset: „Aga vanasti sõid koerad kõike, mis kodus laua pealt üle jäi, ja ei olnud neil viga midagi.”

Mingil määral võib see olla tõsi. Vanasti ei räägitud ka inimestel laktoosi- ja gluteenitalumatusest, maasikaallergiast või hoopis tapvast pähkliallergiast. Üks süüdlane on kahtlemata see, kuidas meie toitu töödeldakse ja säilitatakse. „Keemia” on osutunud inimeste lemmiküldistuseks, mida meediaväljaannetes ja ökofoorumites õhku paisata (huvitav, et tihtipeale on samad inimesed rõõmsalt nõus MMSi-nimelist puhast keemiat sisse jooma, aga eks see on juba täiesti omaette teema).

Olenemata sellest, kas söödate oma koerale krõbinaid või konserve – need kõik on töödeldud kõrgetel temperatuuridel ja/või erinevate konservantidega ning fakt on see, et keha reageerib nendele töödeldud ainetele kohati absurdsel viisil. Ju me pole ikka pärislooduse poolt loodud selleks, et toituda nii piinlikult puhastest ainetest. Looduse poolest loodud ongi kohe järgmine probleemne asjaolu, sest olgem ausad – enamik tänapäeva koeratõuge on puhtalt inimese poolt loodud. Loodus ei oleks kunagi teinud nii absurdseid otsuseid. Sellisteks valikuteks on ikka ainult inimmõistus suuteline.

Viimase asjaoluna saab aga kindlasti välja tuua ka arstide „süü”. Koer, kes vanasti kõike sõi, aga seda tegelikult ei kannatanud, suri kiiresti. Teda ei hakatud keeruliste hormoonraviprotseduuride, allergiaravimite ja kalliste spetsiaaltoitudega iga hinna eest elus hoidma. Kuna see koer elas üldjuhul ainult lühikest aega, siis ei jõudnud ta ehk ka paljuneda ning tema „probleemsed” geenid ei läinud järgmisse generatsiooni edasi. Edukamat krooniliste pärilike haiguste tõkestamismeetodit ei olegi olemas.

Millega me aga tänapäeval hakkama saame? Normiks on kujunenud see, et suur osa tõukoeri saavad juba esimese eluaasta jooksul erinevate eluaegsete haiguste diagnoosid, aga kuna see on nii levinud probleem ja ravimid ju aitavad, siis aretusest ei hakka keegi neid sellepärast välja võtma.

Kroonilised haigused on ka need, mille puhul märkan kõige rohkem loomaarstide vahel karglemist. Loomaomanikud frustreeruvad, sest tunnevad, et arst ei suuda nende probleeme lahendada nii, et need enam tagasi ei tuleks. Pikaaegne ravi on kulukas, pidevatest arstikülastustest rääkimata. Nii jõuavad minuni uued lemmikloomaomanikud, kes alustavad visiiti lausega: „Enne käisime X kliinikus Y arsti juures, aga sealt me üldse abi ei saanud. Öeldi, et koer on allergiline ja et on vaja seda kallist toitu sööta.” Võin kindel olla, et juba järgmiseks visiidiks, ehk ka poole aasta pärast jõuavad nad sama jutuga uue kolleegi juurde. Ka mina ei ole võlur, sest selle koera saatus sai ilmselt otsustatud juba paar generatsiooni tagasi.

Kui arstidest kasu ei ole, on järgmine variant alternatiivmeditsiin. Rahvameditsiini tarkused, ravimtaimed, homöopaatia, nõelravi või hoopis posimine – variante on mitmesuguseid. Mõni aitab ilmselt vaid psühholoogilisel viisil, kuid asi seegi. Krooniliste haiguste kõige tähtsam aspekt ongi stress, mida ta inimesele tekitab. Loomadel ei ole see erinev, kuid stressajaid siin lausa kaks: omanik ja lemmikloom.

Kokkuvõttes jõuame taaskord minu lemmikmantra juurde: ennetamine on parem kui ravimine, ja eriti palju parem kui elamine haigustega, mida ei olegi võimalik ravida. Paljud asjad, mille all meie lemmikud kannatavad, on neile külge aretatud või on tingitud valest pidamisest või söötmisest. Aga ma saan muidugi aru, et tunduvalt lihtsam oleks üks maagiline tablett kõikide murede vastu selle asemel, et hakata maailmas asju tõsisemalt muutma.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments