Jaanus Müür: minu eest ei jookse keegi ära

Keskkonnainspektsiooni Läänemaa büroo juhile Jaanus Müürile meeldib paberitööle vahelduseks ise ebaseaduslikke prügimägesid või muid keskkonnarikkumisi kontrollimas käia.

Müüri juured on Saaremaal – aeg-ajalt viskab jutus sisse saarepärast ö-tähte. „Ma ikka püüan õ-l ja ö-l vahet teha, aga teinekord läheb sassi ka,” ütles ta.
Müür meenutas, et kunagi Tallinnas laulupeol tuli koolimajja, kus saarlased ööbisid, sisse saamiseks öelda parool: „Põder põõnas sõstrapõõsas.”

Haapsallu tuli Müür 2011. aastal kordonit juhtima. Vahepeal töötas ta küll Tallinnas politsei- ja piirivalveameti peamajas, aga elas ikka Haapsalus.
„Haapsalu on armas väike linn,” kiitis Müür. Lasteaiakoha saamiseks ei pea palju kauplema ja mis kõige tähtsam – kusagil käies ei pea arvestama, et viimase praami peale jõuad: „Mandril elamine annab palju vabadust.”
Kuigi Müür on Haapsalus juba üksjagu aastaid elanud, pole ta siin tuntud. „Aga eks see tuntus tule tööga välja teenida. Mõnele hakkab meeldima, mõni hakkab vihkama,” ütles ta.

Laisk õpilane

Põhikoolis Müür suuremat õppida ei viitsinud ja sellepärast kippusid ka hinded kahe ja kolme vahel olema. „Meil oli ka selline hull klass, et keegi ei tahtnud meile enam klassijuhatajaks tulla,” rääkis ta. Lõpuks hakkas Kuressaare 2. keskkooli direktor Toomas Takkis kõigile pinnuks silmas olnud klassiga tegelema. Võttis nad emme-issi tiiva alt ära, viis matkale, kus tuli ise hakkama saada. Õpetajate kaebused kadusid.

Müüri meelest on meie kooli viga see, et lapsi valmistatakse ette eksamiteks, mitte eluks. „Keegi ei suutnud mulle asja huvitavaks teha,” rääkis ta kooliajale tagasi vaadates. Müür tõi näiteks Ameerika koolisüsteemi, kus arendatakse õpilase tugevusi. Õppima hakkas Müür enda sõnul alles pärast ametikooli lõpetamist. Nüüdseks on ta lõpetanud magistrikraadiga nii sisekaitseakadeemia kui ka Tartu ülikooli majanduse eriala.

Esimene eriala, mille Müür õppis, oli koka oma. Mõnda aega ta töötaski kokana Eestis ja ka Iirimaal tipprestoranis. „Kokatööst õppisin stressitaluvust,” rääkis Müür. Restoraniköögis on rahulikke hetki, kui piimaga teed juua, ja hetki, kus käed-jalad tööd täis.

Kokaameti juurde tagasi pole Müür enda sõnul igatsenud. Ta piirdub kodus söögi tegemisega ja restoranides süües end pirtsakaks kilendiks ei pea: „Toidu suhtes valiv ma ei ole. Niikaua kui hamba all ei karju, pole probleeme.”

Iirimaalt restoraniköögist tõi Müüri tagasi Eestisse sõjaväekutse. Ta teenis piirivalves ja jäi sellega pikkadeks aastateks seotuks. Pärast sõjaväge Saaremaale tagasi tulles sai Müür tööle Kuressaare kordonisse, kuni asus Haapsalu oma juhtima. Müüri sõnul joonistati piirivalves kogu aeg kaste – ametinimed muutusid, aga sisu jäi samaks.
„Ülemustele hullult meeldib neid kaste joonistada. Aga liida sa neid süsteeme, palju tahad, liidetavate järjekord jääb ikka samaks – pead ikka samade inimestega hakkama saama või siis platsi puhtaks lööma,” rääkis Müür.

Kuninga käepigistus

Kaitseväe ajal oli Müür Narvas idapiiril ja käis seal hiljemgi abiks, kui töötajaid nappis. Eesti aja alguses pidid piirivalvurid end Narvas kõigepealt kehtestama: „Eks piirivalvurid said ka peksa, aga siis mõisteti ühes baaris omakohut ja pärast seda neid enam ei puututud.”

Narvas polnud piirivalvurite kohus pelgalt piiriületajate pabereid kontrollida, vaid tuli ka kohalikul elul silm peal hoida ja muuhulgas röövpüüdjaid vahele võtta. Müür rääkis, et silmupüügiga vahele jäänud vene kalamehed ajasid alguses küll tagasi, aga kui said aru, et tagasiteed pole, rääkisid kõik ausalt ära. „Eestlane kipub vassima, ütleb, et tema ei tea midagi, kuigi kalakott on käes,” võrdles Müür.

Saaremaal oli piirivalvuri elu pisut teistsugune, sest passikontrolli kõrval tuli tegeleda rohkem merepäästega. Enne Schengeni viisaruumiga liitumist tuli kontrollida kõigi saabuvate ja lahkuvate välismaalaste dokumente. Üks kohtumine on Müüril eriti meeles, kui sai ülesande minna Pädaste mõisa. Üks seltskond pidi hakkama seal Soomest tellitud erakopteriga lahkuma. Kohapeal selgus, et lahkujateks oli Euroopa kuningapaar. „Enam ei mäleta, aga oli vist Belgia,” meenutas ta.
Müüri sõnul avaldas talle kõige suuremat muljet see, kuidas telefonitsi riigiasju ajanud kuningas pani piirivalvuritele lähenedes telefoni kõrvale, surus kätt, küsis, kuidas meestel läheb, andis dokumendid, rääkis veel natuke juttu ja pärast kõike seda astus mõne sammu eemale, et jätkata telefonis riigiasjade ajamist. „See oli huvitav kogemus. Eesti poliitikute juures seda ei näe,” rääkis Müür, kelle sõnul kippusid meie poliitikud olema pigem üleoleva suhtumisega: et kes sa selline oled, et pean passi näitama, kas sa mind ei tunne.

Kui praegusel ametikohal tuleb Müüril peagi silmitsi seista keskkonnainspektsiooni ja -ameti liitmisega, siis ühe liitmise, politsei ja piirivalve oma, on ta juba üle elanud. Sellest kirjutas ta sisekaitseakadeemias magistritöögi.

Müüri sõnul ütlesid toonased piirivalvejuhid kahe ameti liitmise kohta, et ainult üle nende laipade: „Aga kui laipade lugemise aeg oli, olid nad esimesed, kes oma pensionid kätte said ja ära jooksid.” Suurim viga, mis Müüri hinnangul politseid ja piirivalvet liites tehti, oli see, et otsus tehti küll ära, aga liikuma hakanud vankri suunamisega enam ei tegeldud. „Lasti lihtsalt minna ja nii jäi piirivalvuritele mulje, et neid võeti julmalt üle,” rääkis Müür. „Kui õigel hetkel ei panusta ja tööd ei tee, siis kelle süü see on?” küsis ta retooriliselt. Müür lisas, et reformi tehes oleks pidanud rohkem inimestega rääkima ja piirivalve poolt rohkem kaasama.

Haapsalu kordoni ülema kohalt läks Müür Tallinna politsei- ja piirivalveametisse, kus tema tööülesannete hulka kuulus alguses Frontexi merepiiri hindamise läbiviimine ja koordineerimine, viimase projektina aga reostustõrjevõimekusega patrull-laeva ehitus ja reostustõrjelennuki hange.

Tallinna töö kohta ütles Müür, et alguses oli põnev, aga siis tuli ainult paberitöö ja koosolekud. „Mõnele meeldib neid pidada, aga see on tohutu aja raiskamine kui midagi kokku ei lepita,” ütles ta. Talle meeldib koosolekute asemel hoopis meestega koos väljas käia. „Praegu ka, kui paberitöö üle viskab, lähen välja tuulutama,” rääkis Müür, kes pärast intervjuu lõppu pidi minema kuhugi põllule kogutud romusid üle vaatama.
Teise politseist äratuleku põhjusena nimetas Müür seda, et ameti juhtkond tegeleb väikeste asjadega, aga mitte kaugema visiooni ja eesmärkidega. „Ma ei ole siiani kuulnud, mis on politsei pikaajaline visioon ja mida tahetakse saavutada näiteks kümne aasta pärast,” tõi ta näiteks.
#Röövpüüdjatest prügimägedeni
Augustist juhib ta Läänemaa keskkonnainspektsiooni. Müür on ka ise kala- ja jahimees, Saaremaa Laugi jahiseltsi liige. Müür ütles, et pole jahil ammu käinud: „Elu on kiire ja muidki asju teha.”

Jahil on huvitav loomi jälgida. Ta kirjeldas, kuidas kord pikalt jälgis, kuidas kits kahe tallega põllule sööma tuli ja kitseeema oma ülemeelikuks kippuvaid tallesid taltsutas. Kuigi tallelaskmise luba oli Müüril olemas, püssi ta palge ei pannud. „Jaht on valikute küsimus,” ütles ta.

Müüri sõnul on keskkonnainspektsiooni töö hooajaline. Kutselised kalurid on üldjuhul seaduskuulekad, sest ei taha oma lubadega riskida. Pidev võitlus käib aga prügimägedega. Üks murekoht on Pullapää, sest inimesed arvavad, et sinna võibki prügi viia. Kui üks kott on metsa alla juba puistatud, tuleb sinna lisa – see on kuldreegel.

Kuigi keskkonnainspektorid püüavad prügi päritolu välja selgitada, jääb enamik juhtudest nn pimedaks ehk siis süüdlast ei suudeta leida. „Olen mõelnud, et võibolla päästaks Pullapääl see, kui sinna majad ehitataks. Tekib asutus ja siis nii naljalt ehk prügi ei viidaks,” arutles ta.

Müür peab end pigem kaasavaks juhiks, kes arvab, et inimesed peavad ise oma tegevuse eesmärgist aru saama. „Kui kordonisse juhiks tulin, räägiti, et siin on sellised trotslikud ja kogu aeg pahased naised. Tegelikult sain aru, et inimestega lihtsalt ei suheldud. Kui tekib probleem, millele sa lahendust ei leia ja keegi sind ei aita, siis tekibki trots,” rääkis ta.
Müüri sõnul on rumal see juht, kes kardab endast targemaid alluvaid. „Mina ei pea teadma raamatupidamise peensusi, vaid selleks on raamatupidaja, kes vajadusel selle mulle selgeks teeb. Mina juhina pean võtma suuna, kuhu minna,” on ta elust õppinud.

Küsimusele, kuidas teda keskkonnainspektsioonis vastu on võetud, vastas Müür: „On inimesi, kes saavad võimu kätte ja lähevad hulluks, aga on inimesi, kes saavad võimu kätte ja ei juhtu midagi.”

Müür peab end arvudeinimeseks. „Mitte ainult Exceli-inimene, vaid mulle meeldib ka arvude taha vaadata,” lisas ta. Arvudelembus on ilmselt perekonna viga, sest nii ema kui ka õde on raamatupidajad. Erand on vend, kes töötab Raadio 2s helirežissöörina ja kirjutab raamatuid.

Pätt eest ära ei jookse

Kui vaba aega jääb, teeb Müür sporti või loeb raamatuid. „Kunagi ei lugenud ma üldse, tegin ainult sporti: mängisin jalgpalli, sõitsin natuke krossi – noorena elasin garaažis,” rääkis ta.

Seejärel köitis õngega kalal käimine ja kui Müür jahimeheks sai, siis kulus suur osa ajast metsas. „Nüüd aga istun õhtuti kodus ja loen raamatut – teadusartikleid ja juhtimisalast kirjandust.”

Spordialadest köidab Müüri jalgrattasõit ja orienteerumine. Võistlema pole ta enam jõudnud. „Kodurahu huvides,” nimetas ta. Müüri sõnul tuli Tallinnas tööl käies hommikul vara minna ja õhtul jõudis koju alles seitsme-kaheksa paiku. Siis oli nädalavahetus ainus aeg, kui kodus tööd teha sai. „Muidu kisuks sõitma küll,” tunnistas ta.

Hea füüsiline vorm on Müürile ka töös kasuks tulnud, sest jooksuvõistlusi, nagu Müür põgeneva päti tagaajamist nimetab, on tulnud politseinikuna pidada küll. „Minu eest ei ole keegi veel ära jooksnud,” kinnitas ta. „Kui keegi on kiiremad sammud teinud, siis olen vaadanud, et jookse-jookse, mul on võhma küll, ma ei peagi sind kohe kätte saama. Vaatame, kaua me siin jookseme. Ühel hetkel jäävad seisma.”