Seda võib olla raske ette kujutada, aga Iraan oli kunagi meie liitlane ajal, kui Saudi Araabiat koheldi vastikuse ja kahtlusega. 2001. aastal lõpetasin töölähetuse sõjakorrespondendina Afganistanis lennuga logiseval kaubalennukil, mis väljus Fayzabadist – selle väikese maatüki pealinnast, mis oli Lääne ja Iraani toetatud valitsuse kontrolli all.
Fayzabadis oli silmatorkav, kuid vaikiv USA kohalolu. Minu kaasreisijad, säravate silmadega noored mehed presidendi ihukaitsemeeskonnast, lendasid Iraani väljaõppele. Ma vestlesin nende ja nende iraanlastest saatjatega, rääkides sellest, kui liigutatud ma olin, nähes paar nädalat varem küünlavalgel peetud mälestusteenistust Teheranis New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakute ohvrite mälestuseks.
Me olime ühel meelel, et Taliban on barbaarne. Sama käib saudide kohta, nii oma sektantliku riigisisese poliitika pärast kui ka lennukeid pilvelõhkujatesse lennutanud inimeste mahitamise tõttu.Iraani huvides oli kaotada Afganistanist äärmuslaste nuhtlus. Ehk saaksime teha koostööd ka teistes valdkondades.
Seda ei juhtunud kunagi. Saudi Araabia on väidetavalt meie asendamatu liitlane. Kõigist oma puudustest hoolimata müüb ta meile naftat, ostab meie relvi ja osutab hädavajalikku abi terrorismivastases võitluses. Iraan seevastu on väidetavalt meie vaieldamatu vaenlane: ähvardavate ambitsioonidega kõrilõikajalik teokraatia.
Jamal Khashoggi tapmine ja jaburad valed, mida Saudi võimud jätkavad selle kohta rääkimist, peaksid sundima meid küsima, kas Suurbritannia teeb üht vastikut režiimi teise arvelt soosides õigesti.
Paljudes küsimustes paistab Iraan paremas valguses. Piirkonna (mööndavasti masendavate) standardite järgi on selle poliitiline süsteem pluralismi musternäidis. Islamimaade seas on samaväärset osaluse ja võistluslikkuse taset ette näidata ainult Türgil, Tuneesial ja Liibanonil.
Saudi Araabia on alles nüüd lubamas naistel autot juhtida. Iraanis saavad nad töötada riigiametis, omandada esmaklassilise hariduse ja elada iseseisvalt. Vähemuste õiguste osas on Iraanil murekohti, kuid riikliku julgeolekunõukogu sekretär admiral Ali Shamkhani on araablane ja riigi kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei on pooleldi aser. Saudidel on ette näidata halastamatute repressioonide ajalugu.
Usuküsimustes on olukord sarnane. Iraanis on sadu kristlikke kirikuid ja Türgi järel suurim juudikogukond moslemimaades. Teheranis on võimalik isegi sünagoogi külastada. Saudi Araabias, kus on islami kõrval mis tahes teiste usundite praktiseerimine keelatud, ei ole võimalik osta isegi piiblit, rääkimata kirikusse minemisest.
Tõeline probleem on Iraani välispoliitika. Kuigi revolutsiooniline ind on ajatolla Khomeini ajaga võrreldes vähenenud, sekkub riik Iraagis, Süürias ja Liibanonis, toetab mässulisi Jeemenis ja šiiitide põrandaaluseid jõude Pärsia lahe riikides, ning teeb mõrvarlikke ähvardusi Iisraeli aadressil.
Osa sellest on põikpäine vastus mineviku ebaõiglusele nagu Lääne toetus Saddam Husseini Iraagile 1980.-1988. aastani kestnud sõjas. Iraan ei taha sunniidi islamiäärmuslaste võitu Iraagis ega kuskil mujal – kõige vähem Saudi Araabias. Tema hirmuäratava vahemehe Hizbollah´ liikumise kohalolek Iisraeli piiril Liibanoni ja nüüd Süüriaga on Iraani silmis parim heidutus mis tahes tulevase USA või Iisraeli rünnaku vastu.
Ometi ütleb meile viimaste aastate kogemus, et Iraan on vähemalt avatud läbirääkimistele. Ta on tuumaleppest kinni pidanud hoolimata Trumpi valitsuse lahkumisest. Sellest võinuks saada alus läbirääkimistele teistelgi teemadel.
Enamgi veel, Saudi välispoliitika on sama problemaatiline. Ta on jõhkral moel keeranud vussi sõja Jeemenis. Kuigi režiimil on head kulissidetagused suhted Iisraeliga, on Saudi era- ja riigiraha see, mis toetab teistes riikides kõige mürgisemat islami vahhabiitlikku vormi, rahastades islamikoole ja õppematerjale, mis jutlustavad vägivaldset vaenulikkust teiste usundite ja kultuuride, teiste seas mittepeavoolu islamitõlgenduste vastu.
Miski sellest ei ole üleskutse poolt vahetada. Kõigi oma valede ja kogu ebapädevuse juures on Saudi Araabia jätkuvalt kasulik liitlane. Iraan käitub paljudes küsimustes vastikult, mitte kõige vähem neid inimesi taga kiusates, kellel arvatakse olevat sidemed Läänega.
Nazanin Zaghari-Ratcliffe, alates 2016. aasta aprillist valesüüdistuste alusel kinni hoitav Briti-Iraani topeltkodakondsusega naine, ja välismaa väljaannete heaks töötavate ajakirjanike sugulaste kättemaksuhimuline ahistamine on kõigest kaks näidet. Samas pole mulle selge, kas Iraani sügavkülmas hoidmine ja samal ajal saudide ees nende käitumisest hoolimata lipitsemine muudab midagi paremaks.
Selle asemel peaks Suurbritannia kuninglikele võimuritele Ar-Riyadis selgeks tegema, et meil on teisi valikuvõimalusi, ja Iraani juhtkonnale, et pingelõdvendus on võimalik ja teretulnud. Euroopa riigid on juba valmistumas USA taaskehtestatud sanktsioonidest mööda hiilima eriotstarbelise mehhanismi abil – tegelikkuses panga kaudu -, mis lubab Euroopa firmadel ajada Iraaniga äri ilma dollarite ja USA finantssüsteemiga kokku puutumata. Sellised jõupingutused väärivad ka meie toetust.
Meie käitumine julgustab saude meid põlgusega kohtlema, nagu näitab 31. augustil Londonis rünnatud eksiilis viibiva saudi dissidendi Ghanem al-Dosari lugu. Vahejuhtumi videopildilt on näha härra Dosari löömist. Kui inglasest sõber sekkub, ütlevad tema ründajad “London mingu persse, kuninganna on meie ori”.
Hiljem üritasid nad anda ohvri sõbrale altkäemaksu, et ta loobuks tunnistusi andmast ja üks neist ütles: “Ma räägin tema kuningliku kõrgeaususe nimel, politsei ei tule kohale. Me saame korraldada ükskõik mida. See on London, see kuulub meile.”
Eneseuhkus ja omahuvi ärgitavad meid neile näitama, et ei kuulu.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
