Mul on unistus. Tegu on väikekodanliku eestlase klassikalise soovunelmaga. Tahan, et mul oleks Haapsalus väike armas maja aialapiga.
Unistuse täitmiseks ei ole mul ega ühelgi pereliikmel terendamas müstilist rahalaeva või suurt pärandust rikastelt väliseesti sugulastelt. Seetõttu olen juba ammu, ilmselt umbes samal ajal, kui lõpetasin jõuluvanasse uskumise, loobunud tõelise unistuste maja otsimisest. Ilmselt ei oma ma mitte kunagi isiklikku basseini, tiiki või mõnda muinasjutuliselt kaunist maja koduajakirjade esikaanelt. Peamiselt on mul üks kriteerium – et elamiskoht oleks selline, kus saaks ilusa ilmaga minna kas või öösärgis tagaaeda raamatut lugema.
See ei ole absurdselt püüdmatu või spetsiifiline kriteerium. Olen aastaid – tõepoolest aastaid – vaadanud Haapsalu majade müügikuulutusi. Ikkagi ei ole ma midagi leidnud. Ehk on mul liiga kõrged nõudmised.
Ilmselt on mul ka liiga vähe raha. Haapsalu on väike linn, siin ei ole väga palju maju. Tõenäosus sobiva elupinna leidmiseks on näiteks Tallinnaga võrreldes märksa väiksem. Aga ma ei suuda uskuda, et Haapsalus on nõnda vähe häid maju, nagu kinnisvaraportaalid väidavad. Keskmiselt on müügikuulutuste arv paarkümmend või alla selle. Mõni müüdav maja on tegelikult laev, mida pakutakse suvila pähe.
Seega jääb sõelale paarteist maja, mis on ka päriselt aiaga elamud, mis asuvad isegi pärast haldusreformi tunnetuslikult Haapsalu linnasiseses osas. Sealt sobimatuid eemaldada on üsna lihtne: liiga suur, liiga väike, liiga kallis, liiga logu… Ainsaks järelduseks on, et ilmselt olen mõeldud elama elupäevade lõpuni korteris ning olema sellegi üle õnnelik.
Võimalik, et need imelised majad Haapsalus, mida tänaval kõndides ju ometi näen, ei jõua lihtsalt kunagi müüki, sest neis on nõnda hea elada, et patt oleks maha müüa. Või on võimalik, et ootuste ja tegelikkuse käärid on ebamõistlikult suured. Sadama tänavale mere äärde kerkinud uhkes korterelamus on suurem osa kortereid müümata. Vaade on ilus, nagu ka korterid ise, aga raske on kujutada ette inimest, kes sellise raha eest neid endale osta suudaks. Ilmselt mõni suure haardega ärimees, kes kasutaks korterit suvitamiseks paaril päeval aastas. Aga ei saa ju olla elamiskõlblikku linna, kus kinnisvara on võimelised omama ainult rikkad välismaalased?
Ka ei mõju linnadele väga hästi Airbnb-tüüpi kodumajutused. Suurürituste ajal on Haapsalus ööbimist raske leida, mistõttu on külaliskorterite turul ilmselgelt ruumi uutele tulijatele. Kuid iga uue turistidele mõeldud korteriga jääb vähemaks nii kõigile linlastele avatud avalikku ruumi kui ka seda autentset elu, mille pärast linn külalisi alguses ligi tõmbas. Ka Tallinna vanalinn muutub aina enam kohast, kus kohalikud päriselt elavad või oma vaba aega veedavad, külalistele mõeldud teemapargiks turistilõksude ja kallite öömajadega. Rääkimata korteritest, mis püsivat kasutust ei leia ning peavad leppima vaid kellegi rahvusvahelise kinnisvaraportfoolio kaunistamisega. Kaunid Haapsalu tänavad ei saa endale sellist saatust lihtsalt lubada.
Muidugi pole taolised mured ainult Eesti linnadel. Uus-Meremaal piiratakse niisuguste tagajärgede vältimiseks välismaalastel kinnisvara ostmist ning Barcelona peab võitlust linnast päriselu välja imevate Airbnb-dega.
Hiljutise Swedbanki korraldatud uuringu põhjal peetakse Eestis keskklassi kuuluvaks inimest, kelle netosissetulek jääb vahemikku 1450–2200 eurot ning muidugi on keskklassi tunnuseks ka isiklik eluase, auto ja iga-aastased välisreisid. Mulle tundub, et keskklassi piir vähemalt isikliku eluaseme osas on ilma pere varem kogutud kinnisvarata püüdmatu või vähemalt mõne ohverduse kaugusel, mida niipea tuua ei tahaks.
Minusugustele ihnuritele pakub veidi lohutust teadmine, et kuuma suve või ehk veel millegi mõjul oli suvine kinnisvaraturg uimane. Võibolla ei ole korrektiivid ja nendega koos ka mõistlikud kinnisvarahinnad enam mägede taga. Muidugi ainult juhul, kui tuleb selline kriis, milles elada tahakski, selline, kus keegi ei kaota tööd ega teenistust, kus pangad annavad mõistlikel tingimustel laenu ja kaubad on kättesaadavad. Ilmselt selliste kõrgete nõudmiste seadmise tõttu ma endale Haapsalus tagaaeda ei leiagi.
Väga kõnetav lugu, täpselt sama moodi aastaid otsinud majakest või majaosa….