4

Janar Sõber: olen kogu aeg läbipõlemist kartnud

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Janar Sõber. Foto: Urmas Lauri
Janar Sõber. Foto: Urmas Lauri

Seitse aastat Lihula gümnaasiumi juhtinud Sõber andis neli päeva enne kooliaasta algust lahkumisavalduse ega kavatse enam niipea koolijuhtimise juurde tagasi tulla.

Oma esimesel direktoriaastal andsite Lääne Elule intervjuu, kus ütlesite, et teie puhul tavaloogika ei kehti. Lahkuda direktoriametist septembris on samuti tavaloogika vastu.
(Hakkab naerma.) Et see nagu kinnitab neid sõnu, jah?! Kui järele mõelda, olen ma alati olnud vastuvoolu ujuja. Olla ootuspärane on viimane asi, mida tahta. Aga millal siis on direktoril hea aeg lahkuda?

Ma ei tea. Kooliaasta lõpus ehk, mitte alguses?
Head aega ei olegi. Mõtlesin, et alustan kooliaastat ise, lükkan käima. Eelmine aasta oli väga raske, sest otsisin viit õpetajat. Mais-juunis oli selge, kellega ja kuidas edasi minna. Mõtlesin, et sõlmin töölepingud ise, saadan laeva merele. Edasi läheb ta inertsist.

Kas teadsid juba kevadel, et paned ameti maha?
Konkreetset plaani ei olnud, aga see küpses. Mõte lahkuda leidis mu üles üha sagedamini.

Mis see viimane tilk karikas siis oli?
Viimast tilka ei olnudki. See oli… Kuidas nüüd öelda… Puuduva perspektiivi küsimus.

Olete öelnud, et vallajuhtidel puudub visioon, kuidas koolivõrku arendada.
Seitse aastat ei ole visiooni olnud, ei ole algustki tehtud. Kaua ma ootan?! Läheb veel seitse aastat, selleks ajaks olen ma 43, siis 50, siis pensionär, aga visiooni ei ole. Tegelikult on vallajuhtidel visoon muidugi olemas – kõik jääb, nagu on. Stagnatsioon on see visioon.

Kas läksite Lääneranna vallavanemaga tülli?
Ei! Ma saan Mikk Pikkmetsaga väga hästi läbi.

Ometi on teie lahkumise üks põhjus gümnaasiumi alarahastamine.
See on tõsi. Me oleme teinud head tööd, tõestanud, et oleme tublid. Muidugi – alati võib vaielda, kas tingimused on eelduseks, et oleksid tulemused, või peaks enne olema tulemused, et loodaks tingimused.
Meie oleme kivist vee välja pigistanud ja mul ei ole mingit lootust, et kooli jaoks leitaks raha. Minu maadlusõpilased on saanud 26 Eesti meistrivõistluste medalit! 26! Kuidas ma veel pean ennast tõestama?

Spordimaja laguneb ikka.
Täiesti lootusetult. Ma suudan õpilasi innustada, nad ületavad ennast. See on äge, aga… Miks ma pean neid petma?! Nad on rohkem väärt. Me tunnustame ja täname, aga miks see tänu ei väljendu selles, et maja, kus nad on päevade kaupa – selles majas tehakse olemine paremaks?!
Spordihoone on ehitatud aasta 1996 viljahoidlaks ja selleks kõlbaks ta suurepäraselt. Staadioni remont on pooleli. Koolimaja on ehitatud 1964 ja kapitaalremondist on ainult räägitud, aga midagi ei muutu. Ma ei jaksa enam oodata. Mind ei rahulda enam see „võibolla” – et võibolla saab raha.

Oma esimesel tööaastal unistasite 21. sajandi füüsikakabinetist, püramiidauditooriumist ja interaktiivsetest seintest. Kas see on nüüd olemas?
Ei ole. Tõmbekapi sain.

Unistasite, et koolis on õpetajad, keda ei pea jagama teiste koolidega.
Ikka jagan.

Lääneranna volikogu esimees Arno Peksar on öelnud, et kooli remondiks vaja minevat nelja miljonit eurot ei ole kuskilt võtta.
Siis tuleb minna panka ja küsida. Koolid vajavad raha ja koolidele tuleb see raha anda. Kui kõigile anda ei saa, siis tuleb valida need, kellele saab, ja ongi koolivõrgu reform tehtud.

Lääneranna vald taotles gümnaasiumi remondiks raha riigilt, aga jäi ilma.
Nojah. Ega riigi peale pole maal kunagi saanud loota. Sada miljonit eurot alkoholiaktsiisi läheb teise riiki. Mitu spordihoonet oleks selle raha eest saanud ehitada?!
Meie õpilased on olnud samuti PISA uuringutes. Öeldakse, et hästi panete, surutakse kätt. Samal ajal upub mul raamatukogu ära, sest veetorud on üle 50 aasta vanad.

Ministeerium teeb koolides järelevalvet. Pangu siis kool kinni, kui spordimaja nõuetele ei vasta. Seda julgust ei ole, aga targutada, et kooli kodulehel ei ole linki haridusministeeriumi kodulehele – selle kohta tuleb mitu meeldetuletust. See on siis probleem! Sellega ministeerium tegeleb!

Me võtame väga palju asju üle Soomest, aga ühe erinevusega. Soomes, enne kui miski jõuab klassiruumi, on seal taga kümme aastat teadusuuringuid ja viis aastat õpetajakoolitust. Uuendused viib ellu uus põlvkond õpetajaid.

Eestis tuleb kellelgi projektipõhiselt idee (nagu digipädev kool või kiusamisvaba kool ja kõik teised toredad asjad, kaasav haridus) ja siis istub see vaene õpetaja klassis ja väriseb. Tal pole mitte mingisugust ettevalmistust seda või teist ideed ellu viia. Ta pole kaasava hariduse spetsialist, psühholoog ega infotehnoloog. Ta on õpetaja ja tal on hirm. Hirmul õpetaja põleb kergesti läbi.

Riik ehitab oma gümnaasiumid. Väikesed maagümnaasiumid pannakse järjest kinni, kuigi keegi neid pidada otse ei keela. Teie olete juhtinud seitse aastat kooli, millel nagu polekski Eestis kohta.
Ühine eesmärk puudub ka riigi tasandil. Või on kadunud. Ministrid räägivad ümbernurgajuttu, konkreetsust pole.
Riigigümnaasiumid saavad ühel heal päeval täis. Kõik, kes peaksid õppima gümnaasiumis, sinna ei pääse. Nemad leiavadki maagümnaasiumid üles. Kõiki, kes ei pääse riigikooli, kutsekooli ei lükka. Kutsekoolis antav keskharidus ei ole ilmaski samal tasemel ükskõik millise gümnaasiumi haridusega. Maagümnaasium annab lootuse neile, kes riigikooli ei pääse, neile, kes on 60 punkti tegijad, mitte 90 punkti tegijad.

Lääneranna vallas on seitse kooli. Kas seda on liiga palju?
Kui neid on iga kümne kilomeetri järel, siis on neid liiga palju.

Kui koole ei oleks nii palju, oleks teil kooli eelarves 30 000 eurot palgaraha rohkem.
Lihula gümnaasium on ainuke, kes toodab plussi – et maksta miinimummäärast kõrgemat palka, lisatasu, preemiat. Aga kohalik omavalitsus võib öelda, et see raha on üle ja anda see mõnele teisele koolile. Lihula jääb sellest ilma. Sellest 30 000st oleksin ma saanud maksta 13. palga. Olgu, ma olin nõus, et see meilt ära võetakse, aga mis ma vastu saan?!
Mingil hetkel tuleks endale aru anda, et Lihula kool on kõige suurem ja kõige tähtsam. Lihula peaks olema eelisarendatud. Kogukonnale on seda kooli vaja ja Lihula kogukond on vallas kõige suurem. See ei ole Janar Sõbra gümnaasium, see on Lääneranna valla gümnaasium, mitte minu eralõbu.

Olete pettunud, et sellest aru ei saada?
Ma olen endas pettunud. Ma ei lähe nõudma ja karjuma. Ma ei korralda revolutsiooni. Ma lähen lihtsalt minema.

Olete läbi põlenud?
Muidugi. Ma olen siin läbi põlenud keskmiselt kaks korda aastas! Tegelikult – läbipõlemist olen ma kogu aeg kartnud. Ma ju tean, milline ma olen – kas kõik või mitte midagi, ja ma ei ole kunagi rahul. Aga ma ei teeks midagi teisiti – need seitse aastat on olnud äge, võimas, üliemotsionaalne seiklus.
Mäletan üht koolitust, kus öeldi, et head juhid põlevad viie aastaga läbi. Mina pidasin isegi kauem vastu.

Aga Lauri Leesi?
On erand, mis kinnitab reeglit. Mulle on öeldud, et mine võta Leesil nööbist kinni ja küsi, kuidas tema hakkama sai, aga ei! Mina ei lähe koolist pensionile.

Kukkusite ideaalide ja tegelikkuse vahel haigutavasse lõhesse?
Ma loobusin klassijuhatamisest, kui ma sain aru, kuidas seda tööd tegelikult peaks tegema – kuidas peaks, kuidas ma suudan ja kuidas ma saan. Nende kolme – vajaduse, võimete ja võimaluste – vahel on kuristik.
Klassijuhatamine peaks olema täiskohaga töö. See nõuab aega. Rahast ma üldse ei räägigi – see on olematu. Kui palju peab klassijuhataja kasvõi helistama ja seda pärast tööd. Keegi ei maksa seda kinni.
Leesi on öelnud, et nädalas 16 tundi anda on piir, kui tahta head tööd teha. Õpetajail peaksid olema vaheaastad – teatud aja järel üks vaba aasta.

Olite 30aastane, kui saite direktoriks, olite toona Eesti kõige noorem koolijuht. Äkki see amet tuli teile liiga vara?
Võibolla. Aga ennast teades – teisiti ei oleks saanud minna. Ma läksin kuueaastaselt kooli, lõpetasin 17aastaselt keskkooli ja 20aastaselt ülikooli. Ja sain 20aastaselt isaks.

Kahju ei ole koolist ära minna?
On. Väga kahju. Õpilastest.

Tulete ehk mõne aasta pärast tagasi?
Ma loodan, et ma ei pea seda niipea tegema. Ma olen planeerinud elada ühe elu sees kolm elu, sest vähemaga ma ei lepi. Üks on nüüd läbi saanud.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Vabatmees
Vabatmees
Lihula valla arengukavas on välja toodud järgnev punkt: Lihula Gümnaasiumi kooli ja spordihoone ning spordirajatiste rekonstrueerimine ja ehitus vahemikus 2019-2021. Selleks ettenähtud summa on 3 700 000**. Tärnid summa taga tähendavad järgmist: Tegevuste maksumused on hinnangulised, täpsem maksumus ja valla omaosaluse suurus investeeringutes määratletakse valla 4 aastase perioodiga eelarvestrateegiates, lühema ajaperioodiga teema- ja/või allasutuste ning teistes arengukavades. Arengukava eest vastutajatena on välja toodud: Vallavanem, hariduse-, kultuuri- ja sotsiaalvaldkonna juht , majanduse- ja haldusvaldkonna juht, arendus- ja planeeringuvaldkonna juht. Lihtsa kodanikuna loen ma siit välja, et 2021 lõpuks on spordimaja rekonstrueeritud. Või tuleb siit midagi muud välja lugeda? Kahju, et direktorit… Loe rohkem »
Ex õpetaja
Ex õpetaja

Jah, olen ka sama mõelnud rahastamisest, ministeeriu
mist ja klassijuhataja ametist… kahjuks ainult mõtlesin. Tänan, et julged ka öelda!

Jüri
Jüri

Aga kulla Sõber, staadioni aitasid ju ise tuksi keerata. Oled olnud kõik need aastad kohaliku võimu juures ja nüüd vinguda, on küll imelik. Siin on aastakümneid tehtud tasuta tööd nendes tingimustes ja keegi ei jookse minema, et mind ei austata jne. ….

jaa
jaa

Kahju et sellisesd inimesed peavad koolist lahkuma.Inimesed,kes tahavad muuta sisu mitte vahetada ilusaid silte…..

wpDiscuz