Selle lausega algab Uku Masingu romaan „Rapanui vabastamine” ja õigupoolest pole mul olnud aimugi, et see lause on mul peas, olnud peas juba 30 aastat. „Ilmavõõra” etendus Saueaugu teatritalus on äsja lõppenud ja taevas kumab, nagu võiks kumada Magellani pilv.
Mõnes mõttes oli paras julgustükk, et Margus Kasterpalu kutsus Saueaugule teatrit tegema just noored, ja et kutsutud valisid välja just Jaan Kaplinski ja Uku Masingu loo. Aga eks Saueaugul ole ennegi tehtud asju, millel on nii pikk slepp taga ja pühapaiste ümber, et jäta või tegemata. Tagantjärele on ikka hea olnud, et on tehtud.
Ega seda, et lugu on Kaplinski ja Masingu ainetel, muidugi kuskil otse välja öelda. Oldaks nagu poolel teel – tahaks nagu jutustada pärislugu, aga hästi ei julge ka. „Ilmavõõra” teksti autor Priit Põldma on „Ilmavõõrast” nimetanud isegi kahekordseks fiktsiooniks, fiktsiooniks ruudus, aga mida see õigupoolest tähendab? Või mis see loeb. Kui millegi ainetel fiktsioon korrutada iseendaga, siis ehk pöörab see hoopis tagasi ja muutub mingil moel uuesti tõeks. On ju tekst kultuuri- ja kirjandusloolistest viidetest paks, nii et kõiki kohe kinni ei püüa ja avastad tagantjärele.
