Eriti suvel võib kohata inimesi, kes teavitavad uhkelt, et on lõiganud oma elust välja kõik uudisteallikad või vähemalt traditsioonilised meediakanalid. Põhjus on lihtne ja ilmselt arusaadav igaühele, kes kunagi näiteks Delfi avalehele sattunud on. Maailm on hukas. Ainus inimene, kes Putini ja Trumpi Helsingi tippkohtumise uudistest veidigi närvi ei läinud, oli ilmselt Putin ise.
Teine põhjus mitte uudiseid lugeda on sealt nähtava tase. Kas mul on vaja vaadata galeriid sellest, kuidas Eesti kuulsused Instagrami oma suvenautlemispilte panevad? Ilmselt mitte. Siiski tundub, et kollase meedia vältimisest mõjuvam põhjus uudiste mittetarbimiseks on tõsiasi, et uudised on lihtsalt nii masendavad.
Üle poole ameeriklastest leidis selle aasta alguses avaldatud uuringu tulemuste kohaselt, et uudised tekitavad neile stressi, mis omakorda põhjustab ärevust ja unehäireid. Sellegipoolest vaatab üks kümnest täiskasvanust ärkveloleku ajal uudiseid vähemalt korra tunnis. Informeerituks saamiseks ei pea minema isegi veebiväljaande kodulehele või telerit avama, sõprade tegemiste kõrval on värsket teavet Eestist ja kaugemalt täis ka sotsiaalmeediakanalid, nagu Facebook või Twitter, mõningal määral isegi Instagram.
Kuigi tahaksin loota, et vaatan uudiseid hulga harvem kui korra tunnis, on mul ilmselt küllalt selliseid päevi, kus iga tund mu igavikku kaduvast elust möödub teavituste saatel. Mida ma pidevalt uudisvoogu ühendatuna õppinud olen? Näiteks ühel päeval sain teada, et vene keeles kasutatakse populaarse emotikon 🙂 asemel vaid ühte sulgu, kuid sellise naerunäo tekkepõhjust ei oska keegi täpselt öelda. Vene naerunägude eripära on raske uudiseks pidada, aga ilmselt oli see kõige huvitavam ja meeldejäävam artikkel, mida tol päeval kohtasin.
Kevadel reisil olles ei lugenud ma interneti piiratuse tõttu pea kordagi uudiseid. Ometi lõhkes selle aja jooksul suuri uudispomme nagu Facebooki raputanud Cambridge Analytica skandaal. Tagasi Eestisse jõudes viisin end maailmas vahepeal juhtunuga kurssi ja mind tabas kummaline apaatia. Mis siis? Kaalusin, kas minustki võiks saada inimene, kes uhkelt kuulutab, et ta ei raiska oma aega uudismeedia peale. Paari päeva pärast olin tagasi tsüklis, olgugi et ilmselt olen ka mina üks neist, kelle meeleolu meedia tarbetult halvemaks muudab. Kõige rängem näide sellest on 2016. aasta USA presidendivalimised. Panin varahommikul kella helisema, et korraks telefonist vaadata, kes valimised võitis, ning seejärel taas magama jääda. Muidugi ei tulnud mul enam pärast seda und ning kell 5.45 hommikul välispoliitikaanalüüse lugedes nutma hakates tundsin, et olen terve enda päeva täiesti tarbetult rikkunud. Kui uudised nutma ajavad, pole ilmselt vaja neid lugeda.
Arvan siiski, et inimesed, kellel on see võimalus, peaksid olema maailmaga kursis. Nad peaksid teadma, mis toimub nende kodukandis ja maailmas laialt, lugema pikki artikleid, mis seletaksid neile lahti mingi valdkonna toimimispõhimõtteid ja vaatama dokfilme kohtadest, kuhu nad muidu ei satuks. Kuid sattudes vastamisi hüsteeriat õhutavate artiklitega nagu hiljuti Politicos avaldatud lugu pealkirjaga „Nad surevad Tallinnas“ sellest, kuidas Eesti valmistub sõjaks Venemaaga, on ehk õige arvuti kinni panna.
Kuigi uudiseid vaadates sellest aru ei saa, läheb maailm tasapisi iga päevaga paremaks. Aina väiksem osa maailma rahvastikust elab allpool vaesuspiiri ja sealjuures elab kauem kui kunagi varem. Kas või Euroopa elab sellises rahus, mida see maailmajagu pea kunagi varem tundnud ei ole. Ning Eestis pole elu kunagi varem nii hea olnud. Eesti vabariigis sündinuna ei mäleta ma kunagi aega, kus elu Eestis oleks halb olnud, mu mälestuses ei ole poesabasid ega defitsiiti, tanke ega võõrvägesid. Muidugi räägin ma siinkohal ainult üldpildist, indiviidi tasemel võib elu olla halb nii siin kui piiri taga. Kuid inimesed ei tunneta seda, et maailm läheb, hoolimata tagasilöökidest, aina paremaks, et juba seegi, et probleeme märgatakse, on edasiminek kas või paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes.
Seega, kui vähegi tunned, et suudad, loe ja vaata ja kuula uudiseid edasi. Aga ära tee seda korra tunnis ja keera telefonist maha kõik pealetükkivad teavitused. Iga kord millegi halvaga kokku puutudes tuleta endale meelde, et elu läheb tegelikult aina paremaks. Vaid seetõttu, et oled pidevalt võrku ühendatud, tunnetad kõiki pinnavirvendusi ja tagasilööke tug
