0

Aidi Valliku aianduskolumn: vanema ja uuema aja aediirised

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Peaaegu kolmekümne aasta eest Lepikute koju sattunud, ei jäänud enam võimalust mitte nakatuda kirglikku ja ahnesse iirisetõppe. Nad kasvatasid ja paljundasid tollal siiski enam kui sadakonda kõrge suureõielise aediirise sorti – mida vähegi oli võimalik Nõukogude Liidus hankida. Kinnine läänepiir mõistagi sulges tee uuemate Euroopa ja Ameerika sortide juurde, kuid iirisearetus toimus ka Nõukogude Liidus ning botaanikaaedade kaudu imbusid nii need kui ka välismaised sordid siiski salamisi välja. Nagu nüüd tean, piirdus see valik siiski aediirise vanemate sortidega – peamiselt 1930.–1960. aastate lääne aretised – aga sellest ei olnud midagi, sest ka need värviküllased suureõielised iirised mõjusid 1990. alguse Eestis imeasjadena.

Koduaedades olid enamasti levinud kunagistest mõisaaedadest rändama läinud 19. sajandi diploidsed sordid, mille nimed olid ammu unustatud, kui neid üldse kunagi keegi teadis. Siiamaani olen näinud neid levimas rahvapäraste nimetuste all „Taluõue roosa”, „Koduaia valge” või „Tavaline lilla”. Nende täpset sorti tagantjärgi tuvastada on peaaegu võimatu – kuid üht-teist ajab ajaloolisi aediiriseid uurides koju siiski. Näiteks on üsna tavaline nõukogude ajal aedades kasvanud plass valkjaskollane väikese õiega iiris arvatavasti 1813. aastal aretatud „Flavescens”. Suhteliselt madal (ja samuti suhteliselt väikese õiega) iiris, mille ülemised õiekattelehed on helekollased ja alumised tugevalt lillakrähmulised, on ilmselt 1884. aasta „Gracchus”. Kuid neid on veel, pärit aediirisearetuse algusaegadest 19. sajandi alguskümnendeil, ja kes neid lillasid kõiki jõuaks tuvastada.

Kes nüüd suudab silma ette manada nood vanad levinud sordid ja satub juunis mõne aiaentusiasti aeda, kus õitseb ehk mõni õige tänapäevane aediiris – mille läbimõõt on juba nagu alustassil, õiekattelehed vallatult lokkis ehk gofreeritud, alumised õielehed edevalt rõhtsad nagu baleriini tutu –, see saab hõlpsasti aru, mis suunas on vahepealse kahesaja aasta jooksul iirisearetus liikunud. Tänapäeval käib kogu mäng peaaegu ainult tetraploidsete, nelja kromosoomikomplektiga iiriste omavahelise ristamise ümber, mis tagab taolised suured uhked õied ja küllusliku värvide mängu. Kuid paraku kaasneb sellega ühtlasi igasuguse aretustöö (ka näiteks tõukoerte maailmas tuntud) tülikas aspekt: mida edasi, seda õrnemaks.

Üle-eelmise sajandi iirisesortide massidesse levimisel oli lihtne ja arusaadav põhjus: peale selle, et nad olid üsna kenad, olid nad ka vähenõudlikud kasvutingimuste osas ja paljunesid nagu hullud. Nood vanad sordid on nõus õitsema ka poolvarjus, kasvama lämmastikukülluses (mida vanast ajast tuntud sõnniku andmine ju tähendab), taluma niiskust hoidvat pinnast ja mulda oma risoomidel. Midagi sellist tänapäevased üli-iirised enam välja ei kannata, vaid lähevad aasta või paariga looja karja. Ning ka talvekindluselt teevad vanad sordid uutele silmad ette.

Seepärast, kui tegemist on äratuntavalt suureõielise aediirisega, mille puhul võib kahtlustada, et sort on tehtud teise ilmasõja paiku või hiljem, kehtivad edukaks kasvatamiseks siiski päris kindlad nõuded. Esiteks kasvukoht, kuhu päike paistab 7–8 tundi päevas. Teiseks peab see kasvukoht olema kuiv. Sinna ei tohi mingil juhul talviti koguneda sulavett ega vihmade korral vesi seisma jääda. Kolmandaks: aediiris tuleb istutada nõnda, et tema lihakas risoom jääks mulla pinnale. Seda nii mädanike ärahoidmiseks kui ka seetõttu, et risoom saaks järgmise aasta õiepungade moodustumiseks päikesevalgust.
Neljandaks: uuema aja aediiris ei talu pikemas perspektiivis lämmastikuliiga, parem sõnnikuga mitte ligi minnagi, nagu ka lämmastikurikaste kanakaka- või mineraalväetistega. Jah, lämmastiku peal tulevad õied suuremad – aga see vähendab tugevasti iirise talvekindlust ja soodustab määratult risoomi mädanikuriski.

Viiendaks: kasvukoht peab olema kaitstud külmade ning tugevate tuulte eest. Uuemad aediirised on üsna külmaõrnad ja lumeta talvel on kalk tuul nende kaitsetutele risoomidele liig. Ning suvel omakorda võib kõva tuul maadligi räsida nende kõrged õisikuvarred, mis kannavad mitut suurt ja rasket õit.

Ja kuuendaks: iiriste kasvupinnas ei tohi niiskust hoida, vaid peaks kuivama võimalikult kiiresti.

See on kahjuks asjaolu, millega ma ise nüüd oma uues aias rängalt põrusin ja kaotasin niiviisi umbes 30 kaunist iirisesorti. Mitte sellepärast, et ma poleks seda teadnud, vaid sellepärast, et ma hindasin kasvukoha pinnast valesti. Aga sellest järgmisel laupäeval.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz