Proviisor kiitis uut süsteemi, millest võidavad just pensionärid ja puuetega inimesed, kes enamasti on ka kõhnema rahakotiga. „Ilma selleta ei suudaks osa haigeid oma rohtusid välja osta. Annaks jumal, et nii hea asi ära ei kaoks, sest juba täna on paljudel suure ravimivajadusega inimestel 100 euro, aga ka 300 euro piir ületatud,“ muretses apteeker.
Tema mure polnud laest võetud. Just samal ajal puistati kui käisest ideid haigekassa ja meie suhteliselt hästi toimiva meditsiinisüsteemi lõhkumiseks. Küll rääkis Reformierakonna uus esimees Kaja Kallas sellest, et tervisekindlustust tuleks tellida erasektorilt. Küll kurtsid nimekad ettevõtjad selle üle, et Eestis on liialt palju ülalpeetavaid, leides, et avalikud teenused – seega ka tervishoid ja sotsiaalkaitse – tuleb avada konkurentsile ja erakapitalile. Siin ei ole midagi uut, samasisulisi ettepanekuid on varemgi välja pakutud. Eks ole ka meil paduparempoolse ilmavaate pooldajaid, kes sarnaselt mitmete Ameerika poliitikutega leiavad, et riigi ülesanne ei ole tagada vaestele või töötutele arstiabi. Kui sind tabab raske haigus, siis kas üritad raviks vajaliku summa kokku kraapida, võtad pangast laenu või jääd hoopis ravita.
Jah, erakindlustus, mis katab ära kergemad tervisemured, võib sobida rikastele, tervetele ja noortele, aga kindlasti ei passi see kogu ühiskonnale. Ka välismaal ei maksa kindlustusseltsid mõistlike kindlustusmaksete korral kinni raskemaid ravijuhtumeid ega ülikalleid ravimeid. Nad ei võta suuri riske, sest tahavad ka kasumit teenida. Siinkohal ei taha ma erakindlustust kuidagi maha laita – see on jõukamatele inimestele võimalus osta endale täiendavat kindlustuskaitset.
Vaatamata mitmetele probleemidele, sealhulgas liialt pikkadele ravijärjekordadele ja ka murele, et rida eluliselt vajalikke ravimid ei ole veel haigekassa soodusravimite nimekirjas, on meil põhjust laias laastus oma solidaarsusel põhineva ravikindlustusega rahul olla. Ma ei karda öelda, et Eesti üks suuremaid väärtusi on just nimelt see, et arstiabi on kättesaadav võimalikult suurele osale ühiskonnast. Riik kindlustab kvaliteetsete raviteenustega ka inimesed, kes kindlustusse ise kas veel või enam ei panusta ehk lapsed, mittetöötavad tööealised ja pensionärid. Solidaarne kindlustus on kahtlemata väikeriigile parim lahendus tervishoiu rahastamiseks. Vastasel juhul tekiks meil juurde arvukalt inimesi, kes haigestumise ja õnnetuse korral vajalikku abi ei saa.
Lammutamise asemel tuleb hoopis tänast süsteemi tõhusamaks muuta. Viimastel aastatel olemegi viinud ellu mitmeid otsuseid, mis puudutavad odavamaid retseptiravimeid, tasuta hambaravi laienemist ja ka lisamiljonite suunamine eriarstiabile ning on teinud arstiabi kättesaadavamaks. Oli ka aeg, sest inimeste omaosalus lähenes Eestis kriitilise tasemeni, olles jõudnud 2014. aastal üle 23 protsendi. Maailma Tervishoiuorganisatsioon on hoiatanud, et kui omaosalus on rohkem kui 25 protsenti, siis ohustab see väikese sissetulekuga inimeste tervist ja heaolu. Kõige suurema tüki omaosaluse koormast moodustavad aga hambaravi ja ravimid.
Lõpetuseks mõned arvud ja faktid.
Kui 2017. aasta esimeses kvartalis oli täiendava ravimihüvitise saajaid 353, siis 2018. aastal oli samal ajal selliseid inimesi tervelt 14000.
Läinud aasta juulist toetab riik eakate, rasedate ja väikelastega kodus olevate emade hambaravi aastas 85 euroga.
Lisaks taastus eelmisel suvel täiskasvanutele mõeldud hambaravihüvitis, mis 1. jaanuaril kerkis 30 eurolt 40 euroni.
Mõnevõrra vaevaliselt startinud hüvituse maksmise uus kord on nüüdseks hoo sisse saanud. Järjest tuleb juurde hambaravikabinette, mis on haigekassaga lepingu sõlmunud ja kus saab riigi toel oma hambaid ravida. Hetkel on selliseid kohti 282.
Proteesihüvitise saamise võimalus on koguni 341 kohas.
Kui 2017. aasta teisel poolaastal kasutas hambaravihüvitist 78582 inimest kokku enam kui 3,5 miljoni euro ulatuses, siis tänavu on nelja esimese kuuga saanud hüvitisest osa ligi 92000 inimest ja seda 4,3 miljoni euro eest. Seega on kasutajate arv tõusuteel. Neis numbrites ei kajastu lapsed, kelle hambaid ravitakse tasuta.
Helmen Kütt, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE
seda oleks , võiks peaks juttu oleme 25 aastat kuulnud. reaalne olukord on aga see et asjad on seal kus päike ei paista. Näitena kui sul haigekassa kaarti ei ole siis ja raha ka ei ole siis sa arstijuurde ei saa. Pikem haiglas oleks ilma enda poole raha juurdemaksmiseta ei tule kõneallagi. Riik sandistab sind tööga ära ja siis ei ole riigil võimalusi sinu vanaduspäevi vanadekodus enam kinni maksma ja perekonnad peavad peale maksma. Sellised poliitikustest kelmid tuleks vangi panna valede lubaduste andmise eest.
kõlbab see jutt küll, aga tegelikult