23. aprillil, raamatu ja roosi päeval oli Tartus arstiteadlase ja endise poliitvangi Heino Noore mälestusteraamatu esitlus.
320-leheküljeline „Elamise pikad varjud” sai valmis Heino Noore (24. aprill 1922 – 5. veebruar 2018) 96. sünniaastapäeva künnisel. Tumeroheliste kaantega raamatu kujundus tehti Heino Noore soovil, raamatu kaant ehib mustal taustal punane roos, mis sümboliseerib armastust, elujõudu ja võitu sünge mineviku üle. Raamatus on rohkesti fotosid ja ajaloolisi dokumente.
Raamatuesitlusele Tartu Pauluse kiriku tiibhoone saali kogunesid hõbepäised inimesed: kunagised kolleegid, aatekaaslased, tema õpilased ning endised poliitvangid.
Raamatu koostas Heino Noore jutustuste ja tema teekaaslaste meenutuste põhjal raamatukoguhoidja ja ajakirjanik Ago Pärtelpoeg. Noor ootas oma mälestusteraamatut pikisilmi, kahjuks katkes tema elutee tänavu veebruaris.
Raamatu esitlust juhtis pikki aastakümneid Noort tundnud tänane EELK piiskop Tiit Salumäe. Palve luges Tartu piiskop Joel Luhamets.
Autor Ago Pärtelpoeg rääkis raamatu sünni pikast protsessist. Erudeeritud vanahärra Noor ja Pärtelpoeg kohtusid üheksa aastat tagasi sessamas Pauluse kirikus, piiblitunnis, mille teemaks oli „Reis usumaale”. Oma käänulise elutee hoolikalt talletanud Noor palus nooremal mehel, kel parasjagu oli käsil elulooraamatu kirjutamine oma arstist sugulasest, enda pikka, paljuski valulist elulugu raamatuks kirjutada.
„Raamatu koostamiseks, milleks Heino Noore dikteeritu ja meenutatu mina linti võtsin ja kirja panin, kulus kuus aastat,” ütles Pärtelpoeg.
Auväärses eas Noor kõhkles alguses, kas tuua tema elusaatust tugevalt ja hinge haavavalt mõjutanud inimeste nimed muudetuna, initsiaalidena või täisnimedena välja. Valik langes õigetele nimedele. Nii on raamatukaante vahele jõudnud rohkesti ainest, mida Noor temast varem kirjutatud lugudes pole rääkinud.
Heino Noor sündis ja kasvas Haapsalus. Ta oli oma vanemate ainus laps. Isa, politseikomissar Karl Noor võitles vabadussõjas ja ema Selma Noor juhtis Läänemaa kodutütreid. Heino unistas lapsena mereväelase elukutsest. Paraku purustas riigipööre ja sovetliku ajajärgu algus noore Heino unistused. Tema vanemad saadeti „heade” peretuttavate ja kohaliku tuletõrjeülema pealekaebuste tõttu 1941. a juunis Siberisse.
Heino Noor ise saadeti samuti kaheksaks aastaks vangilaagrisse. Pärast vabanemist teda Haapsallu elama ei lubatudki, uueks kodulinnaks sai Tartu. Aastaid hiljem sai Heino Noor teada, et tema vanemad hukati 1942. a kevadel Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris. Ema mahalaskmine poja 20. sünnipäeval jättis hiljem saatuse kiuste arstiks õppinud Noore hinge sellise valu, et ta ei soovinud kunagi enam oma sünnipäevi tähistada.
Dr Noor töötas neuroloogina, hiljem tunnustatud toksikoloogina, kümneaastase arstipraksise järel sai temast Tartu kliiniku peaarsti asetäitja. NKVD ametnike „heatahtlikkust” koges ta taas 1979. Küünla süütamine 24. veebruaril Pauluse kalmistul purustatud vabadussõja monumendi juures viis ta poliitilise sobimatuse tõttu ametist.
Palju aastaid nõustas edukalt toksikoloogia vallas arstina töötanud dr Noor arstina ka represseerituid.
Alles taasiseseisvunud Eestis sai Noor arhiivis näha ka julmi dokumente oma vanemate saatuse kohta.Tema ema rehabiliteeriti, kuid sügav haav jäi hinge. Saadud kompensatsiooni eest tegi Heino Noor annetuse oma noorusaegsele kodukirikule. Haapsalu toomkiriku ristimissaali laskis dr. Noor 1992 rajada emaaltari, mille pühendas oma Siberis hukatud emale Salmele ja Eesti emadele.
„Lugesin raamatu käsikirja koguni neljal korral Heino Noorele ette. Ta tegi täiendusi, rohkesti muudatusi. Viimati töötasime koos käsikirja kallal veebruari alguses. Siis viisin käsikirja trükki. Kahjuks ei näinud lugupeetud doktor ja vabadusvõitleja ise trükist tulnud raamatut,” nentis mälestusteraamatu koostaja Pärtelpoeg.
„Soovin väga, et raamat „Elamise pikad varjud”, mille pealkirigi on Noore enda valik teiste kavandatud pealkirjade hulgast, loetakse paljudes kodudes kapsaks,” ütles Salumäe.
Haapsalu aukodanik Heino Noor, Haapsalu toomkiriku püha Johannese koguduse nõukogu auliige, on teeninud oma töö ja ühiskondliku eluga mitmeid kõrgeid tunnustusi.
Viimsele teele saadeti Heino Noor 10. veebruaril Pauluse kirikust. Fotod hüvastijätust leiab trükivärskes raamatus. Noore viimne puhkepaik on Tartus Raadi kalmistul tema enda püstitatud mälestusmärgi all stalinistlikul julmal ajal Siberisse elu jätnud inimestele.
Heino Noore eluloo raamatu tutvustus sünnilinnas Haapsalus on 1. mail.
Malle Elvet
