Projektipõhisus on eriline mõttelaad, maailma tajumise ja toimimise viis, mis domineerib viimastel aegadel liigsel määral Eestis ja kogu läänemaailmas.
Piisab, kui vaadata paljusid eluvaldkondi, kui näeme meie elamist ühest projektist teise. Ikka nii, et üks projekt lõpeb ja teine algab, ning kui koostataksegi pikem visioon, on see jälle nii kaugeleulatuv, et pole inimelu perspektiivist hõlmatav. Projektmõtlemise üks hämmastav eripära ongi väga lühiajalise ja ülikauge perspektiivi üheaegsus.
Eesti juubeli puhul kostis näiteks regulaarselt lennukaid mõtteid sellest, kui vägevalt me 200 aasta juubelit varsti tähistama hakkame. Regulaarselt muretsetakse, mis küll saab Eesti elanikkonnast 50 ja 100 aasta pärast ja kuidas siis pensione maksta ning pensionäre üleval pidada. Tegelikult eeldatakse lihtsameelselt, et jätkuvad senised tendentsid. Neile muretsejatele pakuks võrdluseks pilti „tublist ettenägijast” näiteks aastal 1900, kes valmistus mõttes 1950. aastaks. Paraku mahtusid sinna vahele kaks maailmasõda, tuumaenergia leiutamine ja mis kõik veel, mida ta vaevalt arvestada oskas.
Praeguse Eesti elukorraldus on totaalselt projektipõhine. Esimene näide on teadus, sest sisuliselt kogu riigi (ka Euroopa Liidu) finantseeritav teaduselu on projektid. Mis tähendab, et esmalt tuleb valmis teha taotlus, kava konkreetse teadusprojekti läbiviimiseks, siis läbida edukalt konkurss ja seejärel plaanitu teostada. Kõige lõpus tuleb muidugi esitada aruanne tehtud tööst.
Samal viisil toimub arendustöö paljudes kultuurisfäärides, pole vahet, kas tegemist on filmi, kirjandusteose või muu loometegevusega. Valdavalt projektipõhiselt arendatakse tegevusi-toimetamisi ka enamikus asutustes alates lasteaedadest ja lõpetades ülikoolidega. Meie suured riiklikud projektid olid ühinemine Euroopa Liiduga ja NATOga ning viimastel aegadel kostab üha sagedamini kurtmist, et enam pole leida samaväärseid eesmärke, mida üldriiklike projektidena teostada.
Kõik meie erakonnad tegutsevad projektipõhiselt, poliitprojektide periood kattub valimistsükliga. Kõigepealt tuleb välja töötada plaan valijatelt häälte saamiseks, mille tulemuse näitajaks on hääled. Hea resultaadi korral saadakse parlamenti ja väga hea õnne korral valitsusse, mis avab juurdepääsu riigieelarve voogudele. Valitsusse kuuludes algab uus projekt, mille eesmärk on saada järgmistel valimistel hea tulemus. Ja nii valimistest valimisteni.
Projektipõhisuse juurde kuuluvad lahutamatult müügimehed ja -naised, kes projekte reklaamivad. Näiteks on kahe siinse projekti – „Eesti kui IT-tiiger” ja „Eesti kui puhta looduse kants” – ümber loodud tugevad müügimeeskonnad. Hiljuti teatas esimese meeskonna esindaja, et lähiaastatel on vältimatult vaja riigi IT-võrkudesse investeerida veerand miljardit eurot, sest need võivad vananedes kokku vajuda. Puhta looduse meeskond on edukalt võtnud riikliku kaitse (loe: enda hoole) alla kolmandiku Eesti territooriumist. Selle rühma ambitsioon üha kasvab ja varsti elame kõik loodusreservaadis.
Tegelikult on viimati nimetatute näol tegemist mitte niivõrd strateegiliste arengusuundadega, kuivõrd pigem kahe hiidprojektiga, mis on võimelised matma enda alla elu mitmekesisuse, suutes teha Eesti üheülbaliselt ülimalt haavatavaks. Mõlema meeskonna puhul on nende projektid taganud osalistele pikkadeks aastateks sissetuleku ja hea äraelamise. Muretsema paneb, et mõlemad pretendeerivad pühaduse staatusele, mis asetab need väljapoole ratsionaalset arutelu ja kriitikat.
Projektipõhisuse võidukäik algas siinmail koos iseseisvuse taastamisega, kuid võibolla isegi varem, s.t juba bolševistlike viisaastakuplaanidega. Nõukogude Liidus viidi omal ajal läbi kollektiviseerimist ja industrialiseerimist, mis kuulusid suuremat sorti kommunismiehitamise projekti ehk eksperimendi alla. Kes mäletab, siis kohe pärast nõukogude impeeriumi lagunemist räägiti palju vajadusest leida üles Eesti oma Nokia ehk luua edukas projekt, mille peale inimesed ükskõik millises maailma otsas tunnustavalt noogutaksid: „Muidugi tean, Estonia, oh yeah…”
Nokia tegi meid kadedaks. Praegu on selge, et Nokia oli lühiajaline edukas majandusprojekt, mis kasvas välja Soome pinnast, kuid kujutas endast midagi hoopis väiksemat, ajutisemat, kui on Soome riik ja rahvas. See, et Nokiat enam varasemal kujul pole, ei tähenda Soome jaoks suurt midagi, sest tulevad uued algatused ja elu läheb edasi. Senikaua, kui on olemas Soome ja soomlased.
Keskendumine üksnes konkreetsetele projektidele jätab tahaplaanile küsimuse, milleks neid ikkagi tehakse. Näiteks teadus peaks põhimõtteliselt looma uusi teadmisi ja andma uusi ideid, kuid projektipõhine teadustegevus tiirutab pigem ühe koha peal, sest juba taotledes peab olema selge projekti lõpptulemus. Tõeliselt uuendusliku ja originaalse projekti väljapakkumine tähendab tõenäoliselt finantseerimisest ilma jäämist, mistõttu kogenud taotleja ei hakka sellega riskima üldse. Ettevaatlik finantseeringu jagaja välistab samuti maksimaalsel viisil kõik riskid ja ootamatused.
Meie jaoks on õppetund arusaamises, et ei tasu etteulatuvalt murda pead selle üle, mis võiks olla tuleviku Eesti edulugu, millised teadussuunad osutuvad kõige edukamateks just siinsetele teadlastele, mida tasub eelisarendada ja mis kuuluvad väljasuretamisele. Või millised on meie tulevased kinomehed ja -naised, kes teevad sama häid filme nagu Kaurismäki või Fellini – sest me ei suuda seda nii või teisiti välja mõelda. Loomingus ja uue leiutamises on alati palju inimülest, inimmõistuse jaoks haaramatut ja väljaarvutamatut ja nii jääb olema ka tulevikus.
Projektilise maailmataju põhiprobleem on aga selles, et (riigi, inimese) elu ei ole projekt, kuigi mõni lihtsameelne käsitleb kogu inimese elu kui eluplaani koostamist ja selle täitmist ning… Vähemalt maapeane elu ei lõpe paraku aruande esitamise ja kaitsmisega rahaeraldajale, et alustada uut projekti. Iga inimese elu läheb edasi tema tegude viljades ja järeltulijates, ning see pole enam mingi projekt oma alguse ja lõpuga, vaid midagi hoopis suuremat ia igikestvamat.
Kõik on õige, aga kus on lahendused?