Sügisest on vägivaldsetel meestel Haapsalus võimalik saada spetsiaalset teraapiat, mis peaks aitama harjunud käitumismustrit muuta ja vägivaldsust vähendada.
Statistika järgi on Läänemaa üks (pere)vägivaldsemaid maakondi. Iseenesest ei tähenda see, et meil oleks rohkem vägivaldseid mehi kui mujal. Pigem on lihtsalt rohkem politseisse pöördutud, mis näitab teadlikkust – naine ei kannata vaikides, vaid võtab midagi ette, ja sel juhul võtab ühiskond midagi ette ka vägivallatsejaga. Sellest küljest on meeste rühmateraapia pakkumine Haapsalus lootusrikas ettevõtmine.
Teisest küljest pärsib väikestes kohtades rühma tulekut (vale)häbi – peaaegu võimatu on jääda anonüümseks ja isegi mees, kes omale probleemi teadvustab, ei taha, et linna peal sellest rääkima hakataks. Nii eelistavat isegi Tartu mehed teraapiasse sõita hoopis Tallinna, kus on väiksem oht n-ö vahele jääda.
Samas on ikkagi hea, kui abi on kohapealt võtta. Kuigi ideaalis peaksid mehed tulema teraapiasse vabatahtlikult, ei ole see Eestis seni veel nii. Kümnest mehest tuleb teraapiasse ise ehk üks-kaks. Ülejäänud suunab sinna kriminaalhooldus- või lastekaitseametnik, prokuratuur või ohvriabitöötaja. Neil meestel pole võimalik valida, kas minna või mitte, nad peavad seda tegema. Kui ka kümnest üks saab abi ja räägib sellest kasvõi ühele sõbrale, siis ikkagi teave levib ja tasapisi saab stigmatiseeritud psühhoteraapiast hoopis võimalus oma elu muuta. Just sellest sõltub, kuidas teraapiarühmadel Haapsalus läheb ja loodetavasti ei jää esimene rühm ainukeseks. Kuigi väljakujunenud käitumismustreid muuta on raske, peaksime teadma, et see on võimalik. Me ju ei häbene võtta tabletti, kui midagi valutab. Miks peaksime siis häbenema soovi end muuta?! Nii peakski teraapiasse suhtuma.
Haldusreform on küll möödas ja vist hilja…. Aga oleks ju õige praegune värdvald Haapsalu ümber nimeta Vägi vallaks…