Vahelduseks traditsioonilisele lihavõtteroale pashale soovitavad haapsallastest õed Jelena Jostmann ja Olga Kuldmeri teha vareenikuid.
Õed soovitavad taigna pühade puhul ära värvida. Kollase värvi annavad porgandimahl ja kurkum, rohelise petersellimahl, punase porgandi- ja peedimahl ning bordoopunase puhas peedimahl. Õed kasutavad tooretest viljadest värskeltpressitud mahla.
Võib teha lihtsalt punaseid, kollaseid või rohelisi vareenikuid, aga võib teha ka kirjusid. Kirjude vareenikute jaoks tuleb sõtkuda mitu satsi tainast — tavalist ja värvilist. Viimase kohta ütleb Jostmann, et retsepti võib ta anda, aga ei oska öelda, kas keegi seda teha julgeb. Vedelikuna kasutab ta värvilises taignas vee asemel mahla ja lisab munakollast. „Just munakollane peaks olema see, mis värvaine aktiveerib,” ütleb Jostmann.
Vareenikutaigna sõtkumiseks tuleb varuda aega, kannatust ja jõudu. Taigen on sitke ja sõtkumine tubli tükk tööd. Just sellepärast soovitavadki õed, et kui vareenikutegu juba ette võtta, siis tuleks neid teha suurem hulk ja sügavkülma panna.
Kui tainas on valmis sõtkutud, peab see paar tundi seisma. Jostmann soovitab taigna palliks vormida, kilesse mähkida ja külmkappi torgata. Kui taignapallid on külmas küpseks saanud, nagu õed ütlevad, tuleb hakata rullima.
Kui tainast on liiga palju saanud, nii et kõike korraga ära tarvitada ei taha, võib seda mõnda säilitada ka sügavkülmas, aga mitte väga kaua. „Hukka ta ei lähe, aga värvid hakkavad tuhmuma. Kõige rohkem nädal, aga tuleb vahepeal kontrollida,” ütleb Jostmann.
Põhittaigen tuleb rullida paari-kolme millimeetri paksuseks, värvilise taignad, millega mustrit teha, aga imeõhukeseks. Siis tuleb värvilisest taignast lõigata ribad ja need värvitu taigna peale laotada ning taignarulliga uuesti üle käia. Jostmann ja Kuldmeri nimetavad seda aplikatsioonitehnikaks. Seejärel tuleb taignast spetsiaalse vareenikuvormiga (aga sobib ka tavaline tee- või napsiklaas) lõigata kettad. Et värviline tainas paremini värvitu külge kinni jääks, tuleb kettad katta kilega ja lasta natuke seista. Sel ajal võib ette valmistada täidise.
Jostmani lemmiktäidis on feeta-kohupiimatäidis. Lihavõttepühade puhul aga on sobiv ka magus pasha-laadne täidis.
Täidetud vareenikud võib panna sügavkülma, aga ka kohe keeta. Soolased ja magusad tuleb keeta eraldi. Õdede nipp keetmisel on vareenikute ehmatamine. Vesi tuleb keema ajada ja vareenikud ükshaaval potti panna. Selleks on hea kasutada vahukulpi. Kui vareenikud on pinnale tõusnud, valab Kuldmeri potti sortsu külma vett, nii pool tassitäit. See peatab keemise ja vareenikud vajuvad uuesti põhja. Valmis on nad alles siis, kui teist korda pinnale tõusevad. Ehmatamine toob õdede sõnul kõik maitsed paremini välja ning ümbris jääb pehme, mitte tihke.
Vareenikuid, nii magusaid kui ka soolaseid, serveeritakse sulavõiga — võitükk alla ja kuumad vareenikud peale. Esiteks on see praktiline — vareenikud ei hakka üksteise külge ega taldrikupõhja kinni. Teiseks on see ilus — paneb vareenikud läikima. Kolmandaks on see maitsev. Soolaste vareenikute juurde võib võtta hapukoort, magusate jurde toormoosi (õdede lemmik on maasika toormoos) või mett. Sulavõi ja maasikamoos, muide, sobivad imehästi kokku.
Vareenikutaigen (tavaline)
Pool kilo jahu
Üks muna
200 ml vett
Üks supilusikatäis õli
Soola
Värviline vareenikutaigen
Pool kilo jahu
Kolm munakollast
187,5 ml mahla
Üks supilusikatäis õli
Soolane täidis
Rikotta kohupiim
Feetajuust
Cheddari juust
Spinat
Küüslauk, till, must pipar
(Kui üle jääb, võib ka süüa muidu või levaga.)
Magus täidis
Rikotta kohupiim (mida rasvasem, seda parem)
Rosinad, kuivatatud aprikoosid (enne kuuma veega üle valada) ja jõhvikad
Vaniljesuhkur (parem teha ise: vaniljekaunad suhkru sisse ja mõnda aega seista lasta)
Soovi korral võib lisada ka munakollast.
punased, kollased ja rohelised – valgusfoorid või ?