Kuigi Eesti iseseisvusmanifesti ettelugemine Haapsalus teoks ei saanud, teatas 1. Eesti polgu ülem polkovnik Ernst Põdder 21. veebruaril 1918 just Haapsalu turuplatsil Saksa väekoondise ülemale major Steffensile, et Eesti on end iseseisvaks kuulutanud.
Eesti iseseisvuse deklareerimine 24. veebruaril 1918. aastal oli vaid üks etapp Eesti iseseisvumises ja riigi tekkes. Käimas oli esimene maailmasõda, mida siis nimetatiteiseksisamaasõjaks ning millega kaasnes kogu Vene riigis, sh ka Eesti provintsides suur patriotismipuhang ja saksavaenulikkus. Nii näiteks nimetati Haapsalus Suur Promenaad Romanovite bulvariks, Saksa tänav Slaavi tänavaks, majadelt korjati ära saksakeelsed tänavasildid, suleti saksa kool.
Esimest korda nähti üle Läänemaa lendavat lennukeid ehk aeroplaane, millele teadjad andsid kurjakuulutavaid tähendusi. Igatahes saabus 1917. aasta nii Eestile kui ka Läänemaale halbade eelaimdustega: kaks ja pool aastat kestnud maailmasõja rinne hakkas meie piiridele ähvardavalt lähedale jõudma. 1915. aastast ootasid Kuramaal seisnud Saksa väed võimalust edasitungimiseks. Rohukülla oli hakatud rajama sõjasadamat. 100 000 eestlast oli mobiliseeritud Vene tsaari lippude alla ja iga kümnes neist ka hukka saanud.
1917. aasta alguseks oli Eesti territooriumile toodud üle 100 000 sõjaväelase, oktoobriks juba 200 000. Kaitseehituste kiiremaks lõpetamiseks Läänemaa põhjarannikul, Haapsalus ja Virtsustoodi siia ka töölisi. Maa oli täis sõjapõgenikke, haiglad haigeid ja haavatuid. Läänemaale ja kaHaapsalluolivalgunudpaljuliivi ja läti sõjapõgenikke. Rasked olud kasvatasid rahva rahulolematust.
Vana kalendri järgi 23. veebruaril 1917 lahvatas Venemaal demokraatlik revolutsioon. Isiklike ja poliitiliste vabaduste suurenemise kõrval tõi keiser Nikolai II kukutamine kaasa vägivalla ja kaose, hirmu ja teadmatuse.
Segadused Venemaal ei jätnud puutumata ka siinset maanurka. 3. märtsil jäi vene revolutsioonilistele madrustele ette üks eesti soost kordnik, kes Haapsalu raudteejaamas maha lasti. Rüüstati siinne politseijaoskond ja vabastati vangid. Päev hiljem lasksid revolutsionäärid Haapsalu turuplatsil (praegu Lossiplats) maha Haapsalu linnapea dr Gottfried von Krusenstierni, pastor Ralf von zur Mühlen sai raskelt haavata ja pääses imekombel eluga. Endise maavalitsuse maja trepil Lahe tänaval lasti maha Põllküla ja Ämari mõisnik Ernst vonTritthoff.
Võim vahetus ka keskuses. Senise kuberneri Pjotr Verjovkini asemel sai Eestimaa kubermangu komissariks Tallinna linnapea Jaan Poska, kes määras eesti tegelaste hulgast maakondade komissarid ja miilitsaülemad. Lääne maakonna komissariks ja Haapsalu linnapeaks sai Nikolai Karison,maakonna miilitsaülemaks Aleksander Eldring, kellest veidi hiljem sai mõneks ajaks maakonna komissar ning samuti linnapea.
Eesti alaühendati ühtseks rahvuskubermanguks eesotsas kubermangukomissariga, kelle juurde tuli nõuandva organina moodustada Ajutine Maanõukogu. Maakondade valitud 42-liikmeline Maanõukogu tuli esimeseks istungiks kokku 1. juulil 1917. Kolme nädala pärast moodustati maavalitsus. Loodi ka teiste omavalitsusüksuste esinduskogud ja täitevorganid või uuendati neid ning 1917. a suveks oli kujunenud uus omavalitsussüsteem.
Siinsetele elanikele oli 1917. a kevad ja suvi uudse nähtusena täis rongkäike, miitinguid ja meeleavaldusi, kus esinesid nii vene töölised, sõdurid, madrused, endised sunnitöölised kui ka eesti rahvuslikud tegelased. Õmmeldi nii punaseid kui ka rahvusvärvilisi lippe ja loosungeid, harjutati revolutsioonile kohaseid laule, marsiti tänavail.
Omaaegse seltskonnategelase Peeter Reikmanni mälestuste järgi kohanud ta ühel kevadisel pühapäeval Haapsalu Suurel Promenaadil seltsimeest, kes asus hommikul kella 9 ajal esinema ja veel kell 3 päevalpolnud ta seda lõpetanud.
Üldiseltpüsisagaolukord suve lõpuni suhteliselt rahulik.
Eesti polk saabub Haapsallu
21. augustil langes sakslaste kätte Riia, nädalapäevad hiljem alustasid nad dessanti Saare- ja Hiiumaale.
Haapsalu ootas rinnet. Kaasaegsete mälestustes kirjeldati neid päevi: „Müügil polnud midagi. Suhkrut anti esimestel ärevuse päevadel iga näo peale korraga 9 naela; kardeti, et tagavara sakslaste kätte jääb. Dankovi polgu soldatid tegid katset lossi varemetes Matvei veiniladudesse tungida; varemete sissekäik pandi kinni. Post ei tööta, vaksal on soldatite päralt.”
Augusti lõpul 1917 kutsus Haapsalu volikogu oma erakorralisel koosolekul Haapsallu 1. Eesti polku, et see siin marodööritsevate Vene väeosade omavoli lõpetaks. Kuu aja pärast saigi väeosa käsu liikuda Valmierast Haapsallu ja asuda lääneranniku kaitsele. 5. oktoobril marssis polk orkestrihelide saatel ja sinimustvalge lipu lehvides Haapsallu ning selle allüksused paigutusid linnas ja selle lähiümbruses laiali.
1 Eesti polk oli loodud sama aasta kevadel Vene armee koosseisus esimese rahvusliku väeosana. Tänu polgu ülemale polkovnik Aleksander Tõnissonile paistis see silma kõrge distsiplineerituse ja rahvuslike vaadete poolest. Siinne rahvas polnud Eesti väeosa ja nii distsiplineeritud väeosa enne näinud. Muuseas, polgu orkestrit juhatas helilooja Mihkel Lüdig.
Järgnevatel kuudel saipolgust eesti rahvuslike jõudude tugi ja liitlane, Läänemaal korra tagaja ja rüüstamiste ärahoidja. Taganevatele Vene väeosadele oli antud käsk strateegilised objektid – sadamad, raudteejaamad, laod – süüdata või õhku lasta.Eesti sõdurid ja ohvitserid hakkasid linnas patrullima, ladude juures seati sisse ööpäevaringne valve. Kindlast hävingust päästeti Haapsalu raudteejaam, mille lahkuvad Vene väed tahtsid süüdata.
Kuuldused polgu tegevusest levisid üle maakonna – järgmistel kuudel tuli abipalveid Ridalast, Orult, Paadremalt, Kullamaalt ja mujaltki.
Enamlased võimul
Oktoobri lõpus 1917 haarasid nii Venemaal kui ka Eestis võimu enamlased. Enamlaste vaated levisid ka armees, kuid ühena vähestest ei bolševiseerunud 1. Eesti polk.
8. novembril nõudis polgu üldkoosolek Maapäevaviivitamatut kokkutulemist ja et see võtaks Asutava Kogu kokkukutsumiseni võimu Eestis enda kätte. 15. novembril (uue kalendri järgi 28. novembril) kuulutaski Maapäev ehk Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks Eestis. Paljud õigusajaloolased peavad just seda päeva meie riikluse nurgakiviks ja esimeseks konstitutsiooniliseks aktiks.
Ajalooline koosolek kestis 25 minutit ja selle lõppedes ajasid enamlased Maanõukogu laiali. Kuigi de jure oli tekkinud uus riik, siis de facto pidi Maanõukogu nõukogude võimule alistuma ja põranda alla minema.
1. Eesti polk avaldas selle vastu tugevat protesti. Kõrgeima võimuna tunnustati vaid Maanõukogu, kellele lubati kindlustada toetus ja kaitse, paludes teda Haapsallu oma tegevust jätkama.
1. detsembril 1917 arreteerisid enamlased Tartus viibinud polguülem Tõnissoni ja uueks ülemaks sai polkovnik Ernst Põdder.
Järgnevatel kuudel püüdsid enamlased eesti rahvusväeosi oma kontrolli alla saada, et neist Punaarmeed luua. Haapsalus viibivat polku ei suudetud aga oma mõjule allutada. Üks põhjus oli kindlasti enamlaste vähene mõju sakslikus ja väikekodanlikus Haapsalus – siin puudus tööstusproletariaat, kes võinuks neid toetada.
Enamlased läksid üha julgemaks. 3. jaanuaril 1918 võtsid nad üle Lääne Maakonnavalitsuse. Selle esimees Aleksander Saar pääses St. Peterburgi võõrastemajas vahistamisest vaid seetõttu, et arreteerimise hetkel viibisid seal mõned 1. Eesti polgu ohvitserid.
Sakslased tungivad mandrile
Selguse mõistesolgu märgitud, et Gregoriuse kalendri sisseviimisega nihutati 1. veebruaril kuupäevi 13 päeva võrra edasi ja 1. veebruarist sai automaatselt 14. veebruar 1918.
15. veebruaril tulid 1. Eesti polgu staapi paar hiidlast teatega, et saartel asuvatele Saksa vägedele oli mõni päev varem antud käsk valmistuda pikemaks rännakuks. Sellest võis järeldada, et sakslased valmistusid mandrile tungima.
Tähtis oli püüda iga hinna eest rahvusväeosi säilitada. Seetõttu oleks 1. Eesti polgul olnud mõttetu enamlaste valitsuse ja sakslaste vastu välja astuda. Ka oli sakslastel mitmekordne ülekaal. Otsustati jääda Saksa vägede suhtes neutraalseks. Küsimus oli, kas sakslased seda neutraalsust ka tunnustavad.
Ülesandega minna sakslaste juurde maad kuulama saatis Konstantin Päts Tallinnastteele endise Ajutise Valitsuse komissari Lääne maakonnas Eduard Alveri. Enamlased olid ta küll koos sakslastega arreteerinud, kuid Alveril oli õnnestunud 30. jaanuaril ametlikult vabaneda (keeluga viibida Haapsalus ja Lääne maakonnas). Eesti diviisi ülem Johan Laidonerandis Alverile kaasa vajalikud dokumendid ja raha. Dokumendid olid kahesugused: ühed olid ametlikud ja adresseeritud Saksa sõjaväevõimudele, volitustega läbirääkimisteks; teised aga fiktiivsed, väljamõeldud nimedega tunnistused juhuks, kui peaks tulema sekeldusi.
15. veebruari keskpäeval sõitis Alver Tallinnast rongiga Haapsalu poole ülesandega leida polgust ohvitser, kellega edasi Saaremaale minna. Raudtee oli juba enamlaste kontrolli all ja tuli olla ettevaatlik, et keegi endist kõrget ametnikku Haapsalus ära ei tunneks. Ristil tuli Alver rongilt maha, et teekonda märkamatumalt jätkata. Risti hobupostijaamapidaja Ehrmanni abiga jõudis ta õhtul Haapsallu, kus suundus polgu kapellmeistri Mihkel Lüdigi korterisse. Järgmisel päeval tuli sinna ka polgu ülem Põdder.
15. või 18. veebruaril edastati 1. Eesti polgu ülemale Tallinnast korraldus viia läbi ohvitseride valimine ja reorganiseerida polk Punaarmee väeosaks. Kavatsus tekitas polgus vastuseisu ja Tallinna saadeti protest. Sakslaste peatsest mandrile tungimisest olid kindlad teated ja otsustati kutsuda Maapäeva vanematekogu Haapsallu, et siin iseseisvus välja kuulutada.
Samal päeval äsjaasutatud Päästekomitee veel teele asuda ei saanud, sest iseseisvusmanifest polnud valmis. 21. veebruaril asusid päästekomiteeliikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms, Lääne maavalitsuse esimees Aleksander Saar ja ajakirjanik Johan Juhtund teele. Jõuti Tallinnast 61 versta kaugusel oleva Kuijõe mõisani, kus saadi Haapsalu poolt põgenevatelt enamlastelt teateid, et sakslased jõudsid hommikul Haapsallu. Auto keerati ringi ja sõideti tagasi. Iseseisvusmanifest toimetati Pärnusse, kus see kaks päeva hiljem, 23. veebruaril 1918 pidulikult ette loeti.
Kaks staapi vastakuti
Haapsalus arenesid sündmused omasoodu. Ööl vastu 20. veebruari andis Tallinna merekindluse kolleegium 1. Eesti polgu ülemale käsu taanduda Haapsalust Risti jaama joonele ja asuda seal positsioonidele sakslaste vastu. Polkovnik Põdder keeldus käsku täitmast. Samal päeval saatis Jaan Anvelt polgu ülemale telegrammi, milles nõudis kogu jõuga sakslastele vastu hakkamist. Kuna Põdder ei tahtnud oma kavatsusi enamlastele avaldada, teatas ta Tallinna, et kehtiva,s.oenamlastekorra kohaselt sõltub otsus sakslastele vastu astuda sõduritest, mitte polgu ülemast. Korraldati miiting, kus otsust sõdima hakata vastu ei võetud.
20. veebruari õhtupoolikul andis polgu ülem käsu arreteerida polgu komissar Samuel Jaanus, Läänemaa Töörahva Nõukogu TSK esimees Karl Treufeldt ja veel mõned enamlased. Vangid pandi esialgu kapellmeister Lüdigi korteri keldrisse, kuid äreva olukorra tõttu tuli nende asukohta öö jooksul pidevalt vahetada. Öösel õnnestus Jaanusel siiski põgeneda ja suurema summa polgu rahaga linnast kaduda.
Ööl vastu 21. veebruari taganes Vormsilt Haapsallu Vene surmapataljoni rood rikkaliku relvastuse ja toidutagavaraga. Väeosa juhiti turuplatsile, kus Haapsalu komandant Villem Väeden nelja-viie mehega sundis neid relvadest ja enamikust varustusest loobuma. Seejärel saadeti venelased valve all raudteejaama ja polgu staap laaditi täis neilt ära võetud varustust.
Hommikul kell 8 saabusid Haapsallu Saksa väed– esimesena jalgratturid, hiljem ratsaväelased. Varsti jõudis kohale ka väekoondise ülem major Steffens (pärastine Tartu komandant) ja seadis oma staabi sisse 1. Eesti polgu staabi vastas hotellis St. Peterburg. Haapsalu linnavalitsus, kes oleks pidanud sakslastele Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ette kandma, ei saanud nendega millegipärast kokku.
Polkovnik Põdder ja valitsuse delegaadina Haapsallu saabunud Karl August Hindrey kohtusid Steffensiga turuplatsil. Nad teatasid, et Eesti on end iseseisvaks kuulutanud (tegelikult polnud iseseisvuse deklareerimine veel aset leidnud), et 1. Eestipolk on Vene–Saksasõjas erapooletu ja nõuab, et Eesti sõjaväeosadele, sealhulgas 1. polgule sõjariistad alles jäetaks. Koostati dokument, mille sisu dikteeris Steffens ja kirja pani Hindrey. Polk kohustussõjalisi aktsioone Saksa vägede vastu mitte ette võtma.
Haapsalu turuplatsil jäid kaks staapi vastastikku, kummalgi oma lipp vardas. 21. veebruari pärastlõunal käsutas polgu ülem oma sõdurid turuplatsile, kus pidas neile kõne Eesti iseseisvusest.
Vahiteenistus linnas jagati Eesti ja Saksa sõdurite vahel. Sakslased tegid 1. Eesti polgule ettepaneku minna koos Tallinna peale, kuid eestlased loobusid. Saksa väed marssisid edasi, jättes Haapsallu vaid väikese salga sõdureid.
Saksa väejuhatus ei seganud end esialgu Eesti väeosade siseellu, laiali saadeti vaid kõikvõimalikud komiteed. Väeosade päevakäsud ilmusid eesti keeles saksakeelse tõlkega. Edasi kanti rahvusväeosade eraldusmärke ning Eesti ja Saksa sõdurid-ohvitserid pidid üksteist vastastikku tervitama.
Peagi sai selgeks, et sakslased Eesti omariiklust ei tunnista. Peamiselt kohalike sakslaste õhutusel hakati piirama ka Eesti rahvusväeosade ja omakaitsetegevust. 20. märtsil ilmus kindral Seckendorffi käskkiri, et 5. aprilliks 1918 tuleb Eesti väeosad likvideerida. Hea väljaõppega ja relvastatud rahvuslikud väeosad likvideeriti, kuid 1918. aasta novembris, mil Saksa okupatsiooni lõppes ja Vabadussõda puhkes,tuli asuda neid taaslooma.
Talis Vare
ajaloolane
Eesti iseseisvumine
1917
23. veebruar – Veebruarirevolutsioon Venemaal.
2. märts – tsaar Nikolai II loobus troonist.
4. märts – Haapsalus lasid revolutsionäärid maha linnapea Krusenstierni ja haavasid pastor von zur Mühlenit.
5. märts – Eestimaa kubermangukomissariks nimetati Tallinna linnapea Jaan Poska.
5. oktoober – 1. Eesti polk marssis Haapsallu.
8. oktoober – Saksa väed vallutasid Saare-, Muhu- ja Hiiumaa.
25. oktoober – enamlaste võimupööre Venemaal, võimule tulid tööliste ja soldatite nõukogud.
15. november – Maanõukogu otsustas kokku kutsuda Eesti Asutava Kogu ja tunnistas end ainsaks kõrgeima võimukandjaks Eestimaal.
1918
19. veebruar – moodustati kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee, mis pidi võimalikult kiiresti välja kuulutama Eesti iseseisvuse.
21. veebruar–hommikul saabusid Saksa väed Haapsallu.
23. veebruar – Maanõukoguliige Hugo Kruusner luges Pärnus Endla teatri rõdult ette iseseisvusmanifesti.
24. veebruar – Krediidipangahoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 3. eesti polgu ohvitserid heiskasid Toompea Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu.
25. veebruar –Saksa väed jõudsid Tallinna, Eesti vabariiki sakslased ei tunnistanud. Algas Saksa okupatsioon.
Elagu Eesti Vabariiik ja Haapsalu.