6

Enn Eesmaa: Eesti eest

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Enn Eesmaa. Foto: Arvo Tarmula

Enn Eesmaa. Foto: Arvo Tarmula
Mõne aja eest küsis üks Saaremaa ajaleht mu kommentaari teemal, mida Eesti riik on meile kinkinud. Nad lisasid, et kommentaar peaks olema võimalikult lühike. Sestap vastasin, et ma ei kasutaks tegusõna kinkima, vaid vastaks nii- Eesti riik on meile tagasi andnud selle, mille Nõukogude Liit meilt kunagi jõhkralt ära võttis. Lisasin veel, et antud teemal tahaks pikemalt arutada ja nüüd kavatsengi seda teha, kirjutab riigikogu esimene aseesimees Enn Eesmaa.

Mida siis oleme tagasi saanud ja mis meil Nõukogude Eestis puudus? Siinkohal võiks jätkata pika loeteluga, mis vähemalt vanematele inimestele kõigile hästi teada ja meeles. Seepärast kirjutan sellest, mida te kellegi teise käest ei kuule, sest tegemist on isiklike mälestuste ja tähelepanekutega.

Oli 1952 aasta suvi. Mina olin kuuene ja ühel juulikuu päeval, täpsemalt 19 juulil tegi keegi me tuttavaist foto Käsmu rannal. Seal, kus rahvast eraldas Soome lahest rehitsetud piiriala ning igaks juhuks veel okastraat. Kuna tegemist oli näitlejatega lisati fotole teatraalne emotsioon, milles oli nii igatsust, kui käegalöömise meeleolu. Pildistaja pistis oma käe okastraadi vahelt keelatud tsooni ja meie vaatasime unistavalt toona ületamatusse kaugusse – Soome poole. Samal päeval avati Helsingis XV suveolümpiamängud. Olümpiatule tõi staadionile Soome maailmakaardile jooksnud Paavo Nurmi. Eestit sel kaardil esialgu ja paraku veel pikki aastaid polnud. Vähemalt rahvuslik-poliitilise enesemääramise mõttes.

Pisut hiljem pidin paraku vahetama kooli, sest julgesin õpetajale klassi ees öelda, et pioneeriks saada ma ei taha. Ema-isa kutsuti kooli ja isale tehti märkus koguni teatris, kus ta toona lauljana leiba ja kunsti teenis. Õnneks ei öelnud ma trotsliku lapsesuuga välja, et mu paturegister oli palju pikem – kodus pidasime jõulupühi ja pea igal õhtul kuulasime läbi segajasahinate Jüri Nõgese vaimukalt kõrvetavaid kommentaare „Ameerika Häälest“.

Paarkümmend aastat hiljem juhtisin Eesti Televisioonis saatejuhina laste- ja noortesarja „Küsi julgesti!“. Kui otsustati üks saade teha koos Soome Yleisradio TV1-ga küsisime soome noortelt televaatajailt, mida nad Eestist ja eestlastest teavad. Vastuseid saime omajagu, neist vaid väga vähesed kinnitasid, et mõned meist pisut ka teadsid. Ühe Kesk-Soome kooliõpilase kiri aga pani meid kõiki ahhetama. Ta küsis – millist nahavärvi eesti lapsed on? Arvan, et Eesti ja Soome pole kunagi varem ja õnneks ka hiljem teineteisest kaugemal olnud. Küsija polnud ju vaimselt alaarenenud. Lapsel lihtsalt polnud oma sugulasrahvast õrna aimugi.

Ja veel üks mälestus, mis minuga lõpuni jääb. Töötasin me rahvale tegelikult nii õnneliku 1991 aasta augustiputši ajal „Aktuaalse Kaamera“ peatoimetaja ning Soome MTV korrespondendina Baltimaades. Sel äreval ajal tegin soomlastele 6-7 uudislugu ja kommentaari päevas. Lisaks loomulikult veel omasaated Eesti televisioonis. Töö oli närvesööv ja väsitav, sest toona ei teadnud keegi meist, millega putš lõpeb. Ilmar Raagi filmis vastav pinge puudub, sest nii tegijad, kui vaatajad teadsid lõpptulemust. Professionaalsest oskusest aga jäi põnevuse ekraanil tekitamiseks paraku vajaka. Toona tajusime oma töö erakordset tähendust, sest tundsime lausa füüsiliselt, kui väga rahvas pineva olukorra kajastamist ja analüüsi vajas ning jälgis. Kulminatsiooniks oli raadio- ja telemaja kaitsele asunute ennastsalgavus. Koos veoautode ning isiklike masinatega takistasid vabatahtlikud võimalikku sissetungi eesti meediat. Kartsime ju kõik, et käitutakse Lenini juhiste kohaselt – ehk mäletate veel telegraafi, postimajade ja vaksalite ülevõtmise vajalikkust revolutsiooni algtundidel. Meelde jääb lühike nõupidamine „Aktuaalse Kaamera“ korruse koridoris, millest võtsid osa ka mõned kalašnikovidega varustatud mehed. Nad ütlesid, et kui rünnak toimub suudavad nad vastu panna mitte rohkem, kui pool tundi. Olime sellekski valmis, pealegi olime eetris ju niigi pea kogu aeg. Õnneks läks riigipöörajate katse luhta ja selles oli oma osa ka alkoholil. Otseülekannete ja pressikonverentside põhjal tundus, et kogu see kahtlane kamp oli pidevalt auru all. Nii mõnegi ninamehe käed lausa varjamatult värisesid. Mul oli õnn, kohustus ja au nende unustamatute päevade sündmusi ja meeleolu ka soomlaste ekraanidele tuua teades, et putši õnnestumise korral oleks ma vähemasti töökoha kaotanud.

Eesti tõus ja areng Nõukogude Liidu provintsist Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigiks on olnud märkimisväärne ehk nagu praegu on kombeks öelda muljetavaldav. Mis aga kõige olulisem, selles ajaloolises saavutuses on osake me kõigi tööst, pingutustest, ka ohverdustest. Poeet küsis kunagi – kas oskame hoida ühte? Õnneks oleme otsustavail hetkedel siiski osanud. Seda vaatamata tänasele seisule, kus võimatu on leida autoriteeti, keda kogu rahvas või vähemalt valdav osa austab ja usaldab. Mu kadunud isa rääkis mõnigi kord, et tema armsas lapsepõlve Tamsalus võtsid koolmeistri, apteekri ja jaamaülema lähenedes alevimehed mütsi peast ja jäid seisma. Sellest on täna ligikaudu sajand ehk Eesti Vabariigi eluaastate jagu aega. Kui praegu lugeda interneti jututubade postitusi, kus isegi Vabariigi Presidenti valimatult solvatakse ja mõnitatakse tundub see kunagine Tamsalu idüll otsekui mõne kauge planeedi kirjeldusena. Loomulikult on hea, et meil on sõnavabadus ja demokraatia. Milline saatus aga ootab riiki ja rahvast, kellele miski ega keegi pole küllalt hea. Mis saab siis, kui meil tõesti raskeks läheks. Kas hoiaksime ühte ja koguneksime vajadusel ja kellegi kutsel käteketti, mille üks ots on Toompeal ja teine Vilniuse Gediminase torni jalamil? Balti ketist aga pole isegi veel 30 aastat möödas. Kus oleme mööda pannud? Ühtki erakonda selles nukravõitu asjade seisus konkreetselt süüdistada õigupoolest ei saa. Kõik on järgemööda võimul olnud, need, kes seni veel valitsusvastutuseni pole jõudnud peavad valijaid veenvamalt veenma ning usaldusmandaadi saama. Demokraatlikus riigis on see aga peamine ja määrav.

Artikli pealkirjaks valisin mitmeti mõistetava Eesti eest. Võib ju tekkida küsimus, et kuhu, kui keegi mõtleb pakku minna? Mõnigi välisriik kasutaks neid kaht sõna meeleldi lisades neile veel koma ja hüüumärgi. Eesti, eest! Tänapäeva maailmas on ju isegi sama koosluse liikmed omavahel konkurendid. Lisaks tavastatistikale tuleb arvestada ka emotsionaalsete võrdlustega, mille põhjal oleks näiteks Läti meile üsna kannule jõudnud, mõnede arvates aga koguni ette läinud.

Minule tuletab sõnapaar Eesti eest meelde Lydia Koidula klassikaks saanud värsiridu me mitteametliku hümni sõnadest – Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaks sada surma ma seepärast surema. Just selline peaks olema meist igaühe südamevanne seistes Eesti eest. Kui vaja, kasvõi lõpuni. Ja mitte ülla eesmärgi nimel tingimata surma minnes, vaid ikka elades ja Eesti riigi ja rahva heaks igapäevast tööd tehes. Ajalooteaduse isa Herodotos rääkis ikka ja kõikjal Kreeka asjast mõeldes selle all kreeklust väga laias kontekstis. Meil on siin jälle Eesti asjad ajada, kuigi kohalikud herodotosed mõistavad neid protsesse ja mõnikord koguni eestlust vägagi kitsais kontekstides. Õnneks on rahval küllaldaselt taipu ja elukogemust, et erinevaist teekaartidest see kõige õigem üles leida ning vastavalt tegutseda. Kui aga tundub, et õigelt teelt on kõrvale kaldutud, saab kurssi muuta järgmistel ja neile järgnevail valimistel. Eesti eest ei otsusta tegelikult mitte keegi muu, kui me eestlased ise. Brüssel ei suru ühtki olulist otsust meile peale, kui Eesti esindajad vastu on. Ja see on ajalooline suursaavutus ja võit, milleni paljud rahvad pole tänagi veel jõudnud. Meil on põhjust rahuloluks ja loodetavasti enamus nii arvabki.

Enn Eesmaa, riigikogu esimene aseesimees

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
teoori
teoori

riik on meile kinkinud selle, et on teinud ärmatajast rantjee, kelle ülalpidamine on ta päevade lõpuni rahva kaelas

hen
hen

Need,,omad põhjused ning nende uurimine ja vähendamine,, on näiteks Tallinnas näidanud mis juhtuma hakkab.Kahju et keski arvates on väärikus ja vihkamine sünonüümid.Ja kust tuleb veendumus et kui juhtub halvim võimalik,ning eesti jälle okupeeritakse venemaa poolt,te veel vajalikud olete.Ajalugu veidigi mäletades võib öelda et te olete fataalselt vabad sest keski eestlastest mooramaa mehed on oma töö teinud.

jaanus
jaanus

Need inimesed, kes valivad Keskerakonda on oma rahvuslikust kuuluvusest hoolimata Eesti Vabariigi kodanikud või KOV puhul ka alalised elanikud, kellele sellle õiguse on andnud Eesti Vabariik. Kui mõned neist ei suhtu soosivalt meie riiki, siis on sellel omad põhjused ja neid tuleks uurida ja vähendada, kus võimalik. Eelkõige tuleks vähendada igasugust ülekohut, mida on teinud kõik erakonnad. Me peame alati meeles pidama, et meie naabriks on ja jääb Venemaa sellisena nagu ta on, meie seda muuta ei saa. Viha õhutamisest pole kasu, eriti aga siis kui õhutajaks on nõrgem pool.

vallavaene
vallavaene

toompea ja enamuse rahva sissetulekute vahe on pea 10 kordne, kas nad ajavad omale 10 korda rohkem sööki sisse või, ei aja, nad lihtsalt peavad endid teistest paremaks ja kannavad hoolt ainult endi heaolu eest. miks muidu me oleme sellisesse sohu vajunud, mõni koer elab ka paremini kui pensionär või üksikema. ja vihkamist idanaabri vastu õhutab pidevalt meie sopaajakirjandus.

hen
hen

Kas endal ei ole häbi sellise eestimeelse heietusega esindada keskerakonda kes hoiab kümne küünega kinni oma putini paretei lepingust,kes ei oleks eesti poliitikas mingi tegija ilma venelaste häälteta,kes eesti rahvalt varastatud raha eest loodud meedjat kasutab eesti eestlaste mustamiseks et tagada endale suures osas eestit vihkavate venelaste hääled.Kas see on püha lihtsameelsus või või lihtsalt märksa rahvineeritum tegevus kui seda omal ajal suutis Johannes Vares-Barbarus.

lilla
lilla

kesk kinkis pedeseaduse

wpDiscuz