Huntide arvukusega seotud segadus ajab ühtaegu nutma ja naerma. Selgub, et 21. sajandi Euroopa Liidu pisikeses liikmesriigis ei suudeta kindlaks teha, kui palju on ühes või teises piirkonnas hunte.
Ühtpidi on see tore. See justkui viitab, et meil on piisavalt metsikut loodust, kus iga pohlavars, jänesepabul või hunt ei ole kirja pandud. On veel metsikut ja stiihilist. Mets ei ole park ja ei tohikski olla.
Teisalt võib see segadus olla lihtsalt kahe huvigrupi vaheline jõukatsumine. Sel juhul on tõene üks kahest: kas üks osapool tahab olla hundilaskmislubade väljaandmisel võimalikult kitsi või tahab teine osapool lasta võimalikult palju hunte. Kitsim pool ehk ametnikud toovad põhjenduseks selle, et hunt on looduse loomulik osa ja nende arvukust peab eelkõige reguleerima loodus ise. Teine, jahimeeste pool ütleb aga, et jaht on maaelu loomulik osa ja kui huntide toidulaud on kadunud, tuleb tasakaalu hoidmiseks huntide arvukust piirata.
On ka kolmas vaade sellele loole. Hallivatimehed ei allu ametkondlikule ilmakorraldusele. See on metsiku ilma ja süstematiseeritud, katalogiseeritud ja bürokratiseeritud maailma konflikt. Hundid teadupärast on väga liikuvad ja hundikarja tegutsemispiirkond võib hõlmata peaaegu et veerandit Eestit.
Ehk seletab see kardinaalselt erinevat arusaama huntide hulgast Loode-Eestis. Jahimehed loevad Põhja-Läänemaal kokku paarikümne hundi jäljed. Ekspert loeb kokku 27 või enama hundi jäljed. Keskkonnaagentuur aga sooritab jagamistehte ja kuulutab osa neist huntidest Lääne-Harjumaa elanikeks ning leiab, et seepärast Põhja-Läänemaale hundilaskmislube anda ei saa.
Kahju ainult, et hundid ei oska neile määratud sunnismaisusest kinni pidada ja ainult oma elukohajärgse maakonna metsades luusida.