Öeldakse, et ajalugu kordab ennast. Praegune olukord meenutab kangesti üht lugupeetud huumoriklassiku Priit Aimla nõukogude aja lõpust pärinevat sketši, kus ta sedastab, et valitsus sööb iseenda saba, jõudes varem või hiljem välja organini, mille külge saba kinnitub. Ja arvata on, et ta ei pidanud silmas selgroogu.
Juba aastaid räägivad poliitikud, et tuleb võidelda ääremaastumise vastu ja haldusreform olevat peamine relv, mis peab sellele musta varjuna mööda Eestimaad hiilivale nähtusele piiri panema. Peatumata küsimusel, kas ellu viidud haldusreform seda tegelikult suudab, loobib suurepärasele plaanile kaikaid kodaraisse valitsuse aktsiisipoliitika, mille tõttu on juba praegu mitu maapoodi uksed kinni pannud ja sundinud kohalikke elanikke kaugemalt süüa otsima.
Tundub, et Toompea mäe otsa ei jõua kohale reaalsus, mida tähendab näiteks autota pensioniealisele inimesele fakt, et poolesaja kilomeetri raadiuses pole toidupoodi, kust saaks piima-leibagi. Noorematele tähendab see kahte võimalust: kes Läti piirile vähegi lähemal, läheb ostab oma toidukraami ja ka alkoholi kogu täiega hoopis sealt, sest hinnavahe on nii suur. Teine variant on see, et poetuurid tüütavad lõpuks ära ja kolitakse mõnda rohkem asustatud paika.
Bensiin ja diiselgi on ju Eestis kallim kui naabritel. Nii need külad lõpuks tühjenevad. Pole inimesi, pole probleemi, öeldi vanasti.
See ei ole kindlasti kiidukõne alkoholile. Küll oleme seda meelt, et Eestis joodav alkohol peaks olema mõistliku hinna eest Eestis ostetud, et kaubanduslik tulu ja aktsiisitulu jääks kodumaale. Et küla elaks.
Praegu toidame omade asemel Lätit.
plaanimajandus ei sobinud, nüüd vingud , et turumajandus ei kõlba
Turumajanduses ei määrata hindu administratiivselt v.a monopolide puhul.
euro hinda ei tõsta
Aktsiisidega huiamine ei ole mingi turumajandus.
alkohol ei tunne piire – ei peagi tundma, joodik peab tundma, et nii,
tänaseks on piir käes, 2 lonksu veel ja aitab!