Terve selle aastatuhande on Lääne Elu traditsiooniline uue aasta alguse uudis kandnud pealkirju laadis „Läänemaa jäi Vormsi võrra väiksemaks” või „Läänemaa kaotas aastaga Nõva jagu elanikke”. Tänavu saab üle pika aja hea tahtmise korral isegi rõõmustada.
Ühtpidi on Läänemaa elanike arvu muutus aastaga muidugi nii masendavalt suur, et peaks nutma. Üle kolme ja poole tuhande elaniku vähem! 2017. aasta algul elas Läänemaal ligi 25 000 inimest, selle aasta 1. jaanuaril vaid 21 200.
Sõltub sellest, mida me tähtsaks peame – kas administratiivset korraldust või inimeste tegelikku liikumist.
Administratiivselt ja identiteedi jaoks oli maakonna Lihula ja Hanila võrra väiksemaks lõikamine kindlasti valus ja ebaõiglane hoop. Teisalt inimesed jäid ju oma koju alles ega pidanud töö pärast Tallinna või välismaale kolima. See on tähtsam.
Selle kandi pealt saab õnneks üldjoontes muutusi jälgida ja need on pigem rõõmustavad. Kui veel tunamullu kahanes näiteks Haapsalu elanike arv aastaga 190 võrra, siis 2017. aastal koos Ridalaga 75 võrra.
Muidugi ei ole omavalitsuste olemasolu peamine eesmärk korjata endale võimalikult palju elanikke. Aga maksumaksjad toovad omavalitsusele tulu ja tegelikult on Läänemaal elavate inimeste arv langenud nii madalale, et see ohustab juba kogukondade püsimajäämist. Inimesi on liiga vähe postkontori, poe, kooli või mille iganes muu säärase jaoks.
See on ka uute suurte ja eeldatavasti tugevamate omavalitsuste ees seisev kõige tähtsam proovikivi. Praegune elanike arvu vähenemine ei saa veel olla kaks kuud tegutsenud Haapsalu või Lääne-Nigula poliitika vili, vaid pigem avanss. Ühinenud omavalitsustel tuleb teoks teha lubadused, et teenused on neis üha paremad, et asulad on ilusad ja ühendusteed head. Väga tähtis on ka poliitiline kultuur, mis arvestab kõrvalisemate külade inimestega.
Avanssi tegelikult ei ole. Üldiselt on levinud trend, et väljaspool Tallinna ja Tartut väheneb maakonnakeskuste elanike arv juba aastakümneid. Osaliselt kliiguvad inimesed linna ümbritsevatesse rõngasvaldadesse, sest jõukam inimene kolib paremat elustiili valides linnalähedasse maamajja. Kui linn ja rõngasvald ühte liita, nagu nüüd Läänemaal juhtus, siis tõepoolest – “kadu” ei olegi enam nii suur kui varem tiheasustusega linnast.