2

Juhtkiri: haldusreformi väändunud grimass

Lääne Elu

info@le.ee

Joonistanud Ott Vallik.
Joonistanud Ott Vallik.

Lääneranna vallavolikogu avaldas sel nädalal umbusaldust vallavanemale Arno Peksarile. Et avaldusele on alla kirjutanud 11 volinikku 21st, läheb see ilmselt läbi. Pole tõenäoline, et mõni allakirjutanutest ümber mõtleks ja poolt vahetaks.

Vallavanem vahetub ka Läänemaal Lääne-Nigula vallas, kus senine vallajuht Mikk Lõhmus otsustas seitse aastat peetud ameti ootamatult ise maha panna.

Vallavanemad vahetuvad neis kahes kohalikus omavalitsuses küll eri põhjustel, aga seda vaid näiliselt. Viimaste kuude uudised annavad selge märgi, et Lääne-Nigula ja Lääneranna ei ole juhus või erand. Sama sünnib Tõrvas, Lüganusel, Saardes, Valgas, ja seda ühekorraga – kolm aastat pärast valdade ühinemist.

Oma intervjuus Lääne Elule ütles Lõhmus haldusreformi teoreetikuna, et ühendvallad küll tekkisid, sest muud ei jäänud üle, kuid üheks vallaks saamine võtab aega. Sundkorras ühinenud eri kandid ei kasva kokku kolme ega nelja aastaga. Kehvemal juhul käituvad need nagu luik, haug ja vähk – igaüks sikutab vankrit enda poole, kuni see läheb kraavi. Kolm aastat pärast ühinemist tundub olevat kriitiline aeg – lootused, kui neid oli, ei pruugi olla täitunud, ühinemise sunnil kokku klopsitud võimuliidud lagunevad, kisutakse tüli ja otsitakse süüdlast.

Koosmeelt ei ole ka Lääne-Nigulas ega Läänerannas. Mõlemas tunneb mõni kant end vaeslapse ossa jäetuna, mõlemas pingestab suhteid koolivõrgu reform.

Lõhmuse hinnangul võtab sõltuvalt ühinejaist üheks vallaks saamine aega kaugelt rohkem kui ühe valimisperioodi. See võib kesta kaks või isegi kolm korda kauem – kuni 12 aastat. Mõnes kohalikus omavalitsuses ei pruugi asja saadagi.

See, mis Lääne-Nigulas ja Läänerannas vastu vaatab, ei ole saamatus, mõne üksiku poliitiku kius või ambitsioonid, vaid haldusreformi väändunud grimass.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Asjakohane
Asjakohane
Ometi öeldi tõde välja valdade sunnitud kokkuliitmise kohta. Vaesust pole võimalik jagada. Ääremaa jääb veel vaesemaks ja kiduvast eelarvest pole võimalik kõiki soove korraga täita. Oluline on ettevõtlus ja töökohad, mis vajavad suuri investeeringuid energiavarustus, andmeside, kommunikatsioonid, taristu rajamine. Paraku riigi regionaalpoliitika on endiselt olematu. Põhi investeeringud Tallinn, Harjumaa, Tartu jne., mis Läänemaad kuidagi edasi ei aita. Paremini tasustatud töökohad endiselt Tallinnas ja Harjumaal ning elanike väljavool jätkub endiselt. Seni kuni vald ei suuda jõuliselt kaasa aidata kohaliku ettevõtluse arendamisele ja paremini tasustatud töökohtade loomisele. Seni kuni riik ei suuda ei taha anda vallale rohkem õigusi regionaalpoliitikas kaasa rääkimisele ja… Loe rohkem »
väikehaapsallane
väikehaapsallane

Kõik öeldu on tõsi. Tahaks loota, et suurvaldadega läheb nii nagu Stalini-aegsete oblastitega. Aga on üks probleem – ehkki praegune pandeemia pole võrreldav Põhjasõja-aegse muhkkatkuga, on maapiirkond elanikest praktiliselt tühi ning mida siin siis ikkagi toota? Seekord ei pruugi piisata võimsa turismitööstuse ideest. Või puust tulpide treimisest. Elu Maal saab põhimõtteliselt hakkama kõigeta, mida võiksime Eestis toota. Kusjuures meil pole enam isegi metsa, kuhu turiste ükshaaval 20 m vahedega loodust nautima lasta, sest kõik on kütteks või ehitusmaterjaliks maha müüdud. Kõik ei saa hakata ka õpetajateks või politseinikeks. On üldse häid ideid? Muidu tuleb välja, et naturaalmajandusest täiuslikumat varianti polegi.

wpDiscuz