Aidi Vallik: gripipandeemia mandariinikastist

Tulin viimastel päevadel õudsele mõttele, kui kerge oleks mõnel kurjal geeniusel (tegelikult mis geeniusel, piisaks täiesti suvalisest pahatahtlikust tölpast) kokku jooksutada Eesti arstiabisüsteem. Tal oleks vaja vaid üht inimpommi – gripihaiget inimest – ja mandariinihooaega, ja müürid variseksid. Kui ta veaks seda juba allapoole liikunud palavikuga gripihaiget (sest neljakümnekraadise palavikuga inimest poodidesse talutada ei ole nii lihtne) mööda suuri poode ja laseks tal hoolega köhida kõikide mandariinikastide peale.

See vallandaks tõelise sündmuste ahela, sest on uskumatult palju inimesi, kes söövad pesemata mandariine ja annavad oma lastele ka. Ühe nähtud Suurbritannia dokfilmi andmetel olla pesemata tsitrusviljade sööjaid kõigi tarbijate hulgas tervelt kolmandik (uskumatu, eks). Võimalikest pisikutest teavad loomulikult kõik, aga et mandariinide koort ju ei sööda, siis koorimisest saastunud näppude ja mandariini söödava sisu saastamise vaheline seos tundub kauge ning ebaveenev. Ma olen ise ka pesemata mandariine söönud. Seda küll vanasti. Ja siis ka harva. Ja puhtast laiskusest. Aga kust ma muidu teaksin, kui ise lollused poleks läbi teinud. Ja ma polnud ainus omaealine, kes nii tegi/ei teinud. Ja õnneks tean ma nüüd, et selliseid viirustega ruletimängijaid on praegugi, ning seda nii verinoorte, keskealiste kui ka pensionieas inimeste seas.

Igatahes, kui nüüd edasi mõelda, siis neid üleköhitud mandariine ostab sel päeval umbes 300 inimest ja neist 100 paneb kodus need puuviljad ilma pesemata lauale. Oletatavasti umbes seitsmekümnel neist on mandariine söömas ka teised perekonnaliikmed: abikaasa, eakad vanemad, lapsed… nii et seitsmekümnel juhul sööb neid puuvilju, ütleme, kolm inimest peres, ja see on minu meelest täitsa tagasihoidlikult pakutud. Igatahes kokku sööb sel päeval neid gripiseid mandariine sel juhul 210 inimest. Pooltel juhtudel on tõenäoliselt immuunsüsteem tugev ja organismi sattunud viirus seal paljuneda ja levida ei suuda. Kui on pooltel juhtudel? Ma rohkem küll ei julgeks pakkuda, sest arvestagem talvist päikesevaest hooaega, jahedat ilma, eesti inimeste hulgas ülitavalist D-vitamiini ja magneesiumipuudust ning kõrget stressitaset. See immuunsus lihtsalt ei saa suurem olla.

Igatahes selle päeva skoor oleks üheainsa keskmise poe peale veidi üle saja gripihaige inimese. Gripile tavapärase ligi neljakümnese palaviku ja kõigi tüsistusriskidega.

Kui kuri geenius väikelinnas laamendades on aga ette võtnud, ütleme, kolm suuremat Coopi, Maximat, Rimit või Selverit, siis on selle ööpäeva kuritöö viljaks juba näiteks 330 haiget inimest. Kõik jube nakkusohtlikud. Kuigi nad seda veel ei tea.

Gripi peiteperiood on 3–7 päeva, aga teisi gripiviirusega nakatama hakkab inimene juba päev enne iseenda haigustunnuste ilmumist. Kui paljudega ta selle ühe päeva jooksul võib kokku puutuda, peale enda pereliikmete? Töökaaslastega. Teiste poe-, teatri- või kontserdikülastajatega. Ajades asju asutuste või büroode teiste klientidega. Teenindajatega kõikjal lettide taga. Teiste ühistransporti kasutavate inimestega. Lapsed lähevad lasteaeda ja kooli, tihedasse kontakti teiste laste ja õpetajatega. Mitu nakatamisjuhtumit see selle ühe kriitilise päeva kohta teekski? Äkki nii paarkümmend juhtu ühe nakkusallika kohta? Kellest umbes kümme haigestuvadki hiljem. Igatahes nii satub kolmes poes üleköhitud mandariinide ohvriks nakatumise teises astmes juba üle 3000 inimese. Vähemalt.

Sest eesti inimeste elusid ja olusid arvestades ei jääda ju haigena kohe koju. Meie haiguskindlustussüsteemi eripära on, et haiguse tõttu töölt puudumist hakatakse rahaliselt hüvitama alles neljandast haiguspäevast, ning seda ka ainult 70% ulatuses palgast. Selline hüvituspoliitika tagab keskmist ja väiksemat palka teenivate inimeste töölkäimise, kuni nad veel vähegi jalgadel püsida suudavad, sest palgast veerand kaotada tõotab suuremaid probleeme, kui seda on haigena tööl olemise ebamugavus. Ebamugavust ja halba enesetunnet on võimalik mingi piirini välja kannatada ja see puudutab ainult inimest ennast; hoopis hullem tundub panna põnts perekonna eelarvele või leida end olukorras, kus ei ole võimalik täita rahalisi kohustusi panga ees. Nii et paratsetamool põske ja põue ning rahva hulka. Kui töökaaslastest mõned on haiguseelsel päeval oma osa nakkusest juba kätte saanud, siis poes ja bussis on ikkagi juba uued inimesed, ja nii see nakkuse levitamine muudkui paisub.

Päris gripiga teisel või kolmandal haiguspäeval siiski enam välja minna ei ole võimalik, kuid siis hoolitsevad nakkuse edasilevimise eest juba teised. Näiteks need, kes poest toodud mandariinid küll puhtaks pesid, aga siis sõitsid bussis või kohtusid oma kliendi või töökaaslase või tuttavaga. Igatahes nii see gripiahel muudkui paisuks geomeetrilises progressioonis või just nagu veerev lumepall. Haiglad jookseksid ilmselt umbe riskigrupi gripihaigetest nende eluohtlike tüsistustega. Paari nädalaga oleksid Eesti apteegid retseptiravimist Tamiflust sootumaks tühjaks ostetud, nagu eelmise aasta gripihooajal juhtus, ning samuti lõpeksid otsa gripivaktsiinid, nagu ka eelmisel hooajal juhtus. Kuigi mingist epideemiast polnud siis mõtetki rääkida, sest ametlikel andmetel tähendas 50 000 grippi haigestunud inimest Eestis (hoolimata 47 surmajuhtumist nende hulgas), et seda oli 46% võrra vähem kui eelneval, 2015./2016. aastal. Ma ei usu, et keegi siis käis meelega mandariinikastidesse köhimas. Nagu ka arvatavasti ei tehtud seda suure gripipandeemia ajal 1918.–1919. aastal, kui maailmas suri grippi viiskümmend miljonit inimest ja Eestis olla Horisondis toodud andmetel surnud grippi rohkem inimesi, kui langes samal ajal Vabadussõjas.

Ka tänapäeval oleks Eesti tervishoid gripipandeemia ees ette valmistamata ja jõuetu, seda nii ravimi kui ka vaktsiinivarude puudumise tõttu (eelmise aasta kogemuse põhjal) kui ka meie sotsiaalkindlustatuse eripära tõttu, mis paneb haiged inimesed end tööle lohistama.

Sellepärast – ärme köhime mandariinide peale, parem peseme neid.