Mõtlesin päris pikalt, kas sellest peaks kirjutama või mitte, aga kuna see puudutas ligi 600 inimest, siis võiks arutleda selle üle, kuidas headest kavatsustest sündinud ettevõtmine nii metsa võib minna.
Murphy reegel ütleb küll, et kõik, mis iganes untsu minna saab, sinna ka läheb, aga ikkagi, kuidas sai niimoodi juhtuda? Reedel, 15. detsembril oli Haapsalu kultuurimajas tasuta jõulukontsert Läänemaa pensionäridele. Ei pea vist ütlema, et seda on igal aastal pikisilmi oodatud. Nii nagu Läänemaa pensionäride ühendus on seda kogu aeg hoole ja armastusega korraldanud, nii tegid nad seda ka tänavu. Siinkohal peab ütlema tuhat tänu Koidula Sildrele, Reet Kaarele ja nende meeskonnale. Haapsalu sotsiaalmaja juhataja Serli Küünarpuu rõhutab, et seda kontserti hakatakse alati varakult planeerima, juba neli-viis kuud enne toimumist. Kuulatakse maad, keda rahvas võiks tahta kuulata, keda oleks võimalik esinema saada, ja sealjuures on alati oma lahket abi pakkunud kultuurimaja, eesotsas direktor Gülnar Murumägi. Kaaluti teisigi nimesid, aga pensionäride ühenduse seisukoht oli kindel – nemad tahavad Marko Matveret. Selgus, et Matvere esineb koos lauljatar Kädy Plaasiga, kes peale muu on ju Läänemaa tüdruk, ja pianist Marje Lohuaruga. Kava nimi on „Kabareelaulud”.
Küllap Marko Matverele mõeldes tulevad inimestele kõigepealt pähe Väikeste Lõõtspillide Ühingu hoogsad šlaagrid, aga miks mitte ka kabareelaulud – kellele siis ei meeldi näiteks „Elu on kabaree” ja teised muusikali „Kabaree” laulud.
Matvere oli hea valik – sellise tormijooksuga nagu tänavu pole ühtegi varasemat pensionäride kontserti rünnatud. Tavaliselt on saalis vabu kohti, aga nüüd pidi tooma lisatoole.
Kabareedes lauldi igasuguseid laule, ütles Marko Matvere kontserdi sissejuhatuseks. Mis ilmselt ongi tõsi. Aga nemad olid valinud esitamiseks millegipärast põhiliselt morbiidsed lood – laulud surmast ja surma ootusest. Üks lugu oli näiteks sellest, kuidas pastor lohutab väikest poissi, kelle vanemad olid hukka saanud. Kõik laulud olid inglise keeles. Tõsi, enne iga laulu võeti sisu lühidalt kokku ka eesti keeles.
Tunne saalis oli täiesti sürreaalne – suuremalt jaolt 70+ vanuses publikule esitati vokaalses kõrgpilotaažis laule surma ootusest? Tegelikult oodati ju midagi hoopis muud! Kas meil ei peaks olema jõuluootuse aeg, mis peaks ju olema rõõmus aeg. Oodati midagi helget, tuju tõstvat, lõbusat?
Esinejatele ei saa ette heita mitte kõige vähematki, klassikaline vokaal ja maailmakuulsad heliloojad andsid kokku suurepärase tulemuse, aga kas see ikka oli see koht, kus neid laule esitada?
Marko Matverest võib aru saada, et temal on lõõtspillid ja kerglased laulukesed elus läbitud etapp ja ta tahab teha kõrgemat kunsti. Mis puutub Kädy Plaasi, siis nagu keegi publikust ütles: te ometi ei looda, et rahvusvaheliselt tunnustatud laulja, kes on harjunud esitama ooperi- ja oratooriumipartiisid, laskuks millegi frivoolseni? Ilmselt mitte. Aga kui see kontsert oleks olnud Estonia kontserdisaalis või Tallinna raekojas, kui ma oleksin enne lugenud kuulutust, et sopran Kädy Plaas, bariton Marko Matvere ja pianist Marje Lohuaru esitavad Benjamin Britteni ja Kurt Weilli heliloomingut, siis ma oleksin selleks kavaks valmis olnud. Aga keda ma siis nüüd süüdistan? Ma tõesti ei kaevunud internetti, kus reklaamiti kõnealust kontserti siiski ka kui särtsakaid kabareelaule – aga just särtsakus oli see, mida kõnealuses kontserdis vähemalt minu meelest ei olnud. Ilmselt ei tulnud ka Haapsalu-poolsed kontserdikorraldajad selle peale, et kabareelaulud võivad olla nii sünged. Millegipärast ei hoiatanud selle eest ka kontserdi produtsent. Küllap ta ütleks: te ju ei küsinud.
Kontsert kestis pisut alla viiekümne minuti. Et see nii lühikeseks jäi, selles süüdistati endist maavanemat, praegust Lääne-Nigula vallavolikogu esimeest Neeme Suurt.
Sellel kontserdil on alati olnud kombeks ka pensionäride tervitamine. Oma head soovid on tavaliselt edastanud nii pensionäride ühenduse esindaja, Haapsalu linnapea ja Lääne maavanem. Kontsert algas kell kolm. Esinejate nõudmine oli, et kuna neil järgneb kohe kontsert Kuressaares, siis peavad nad jõudma Virtsu kella viiesele praamile. Sõnavõttudeks lubati igale kaks minutit, ja öeldi kohe, et kui keegi pikemalt räägib, siis selle võrra jääb kontsert lühemaks. Pensionäride ühenduse esindaja Reet Kaar loobus sõnavõtust, Urmas Sukles pole kunagi pika jutuga hiilanud, ei saa jätta märkimata, et ma pole mitte kunagi kuulnud Neeme Suurt nii lühidalt kõnelemas, kuigi tema sõnum oli kuulutamist väärt. Ta rääkis sellest, et kooliõpilased on kindlad, et Eesti vabariigi 150. aastapäeva tähistatakse sama suurejooneliselt kui praegust.
Kõne osutus siiski nii pikaks, et karistus ei jäänud tulemata. Vähemalt üks laul kontserdi programmist jäi esitamata. Kontserdi alguses oli laval kolm pilli: klaver ning ka nuppakordion ja kitarr. Aga kitarri saatel ei lauldud midagi. Mu vanahärrast naaber avaldas päris valju protesti: kes siis ei teaks, et kui püss on laval, siis peab sellest ka pauk tulema. Aga ei mingit pauku. Ei saa öelda, et lõpuovatsioonid oleksid olnud väga tormilised. Esinejad võisid järgmisele kontserdile kihutada.
Küsimus, mis minul tekkis, oli see, miks ei alanud meie kontsert näiteks kell kaks.
Kui inimesed löövad ennast lille ja tulevad kord aastas, kes lähemalt, kes kaugemalt, kuskile kokku, siis eeldavad nad, et ei pea kohe pärast viimase muusikalise takti kõlamist koju kiirustama. Aga ilmselt räägiti kuskil jälle üksteisest mööda või mõisteti vääriti. Kontsert sai kella neljaks läbi, ja siis selgus, et kohvikut polnud keegi ette hoiatanud. Kuna nende ametlik tööpäev lõppes kell neli, siis polnud neil kontserdilistele midagi pakkuda peale kohvi ja alkoholi. Tõsi, pensionäride ühendus oli nosimiseks laudadele valmis pannud piparkooke, aga kohvikurahvas kibeles koju. Juba enne kella poolt viit hakati inimestelt pooleldi joodud kohvitasse eest tõmbama ja pooleldi täis piparkoogikausse minema viima. Tegelikult ei saa seda vist noortele teenindajatele pahaks panna, aga muidugi lõpetas see viisakusetu käitumine ebaõnnestunud pärastlõuna omakorda kibeda punktiga.
Mida me oleme sellest õppinud? Gülnar Murumägi arvas, et edaspidi tuleks siiski jagada pileteid. Mis sest, et tasuta, aga siis vähemalt ei saaks kohapeale tulla nii palju rohkem inimesi.
Eeskavaga võib ilmselt alati viltu minna, aga ilmselt ei teeks paha suurem süvenemine kava sisusse, mitte usaldada esmamuljet. Ma loodan väga, et paljude muljed on paremad, sest korraldajad on niigi õnnetud, aga nad on lihtsalt paremat väärt.
Ene Pajula
Oli väga hea kontsert. Kes viriseda tahab, leiab alati põhjuse. Ka Toomkirikus tuleb viimasel ajal püsti muusikat kuulata aga ei ole probleemi.
esinejad olid tõesti väga head. Ka laulud olid ilusad, kuigi mina pole enamust neist kusagil kabarees kuulnud, aga see selleks. Must huumor oli aga laulude valik – morbiidne algusest lõpuni. Ma püüdsin mõistatada mida tundsid kaunid üksikud vanaprouad ja üksikud vanahärrad, kes tulid kodust välja ekstra selle kontserdi pärast. Aga öeldakse: “Kui kehvasti , siis uuesti!”. Enamus inimesi õpivad oma vigadest, vahel harva ka teiste vigadest. Kui elan, siis aasta pärast kuulaks Matvere või kellegi teise artisti rõõmsameelset kontserti. Aga aitähh ja edu tegijaile, sest kontsert oli ikkagi väga hea kvaliteediga!