Soome 100: soome ja eesti hõimude armastusest ja peretülidest

Heikki Rausmaa ettekanne Soome 100 seminaril Haapsalus

Soome ja Eesti suhete alguse võib paigutada 19. sajandi keskpaika, rahvusliku ärkamise aega. Loomulikult oli mitmesuguseid kontakte üle Soome lahe olnud ka varem, kuid enne rahvuslikku ärkamist ei saanud luua suhteid teadlikuna oma soomlusest või eestlusest.

Soome-Eesti suhete teerajajateks oli teadlased, ennekõike keeleteadlased ja folkloorikogujad. Sõprussuhted sündisid ka rahvusliku liikumise juhtivate tegelaste vahel, neist olgu eraldi märgitud Yrjö Sakari Yrjö-Koskise ja Johann Voldemar Jannseni tutvus. Tänu sellele on Eestil ja Soomel ühine rahvushümn.

Kui Jannsen valmistas 1869. aastal ette esimest Eesti laulupidu, palus ta Yrjö-Koskisel saata peol esitamiseks soome koorilaule. Yrjö-Koskinen saatiski ja üks lauludest oli Paciuse “Maamme”. Jannsen tegi Paciuse viisile ise eestikeelsed sônad ja nii sündinud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esitati Tartu laulupeol juunis 1869. Ettekanne sai suurepärase vastuvõtu ja nii algas laulu teekond, saamaks Eesti ametlikuks hümniks.

1905. aasta revolutsioon lähendas Soomet ja Eestit. Peale liikumise mahasurumist põgenes palju Eesti poliitikuid ja kultuuritegelasi Soome. Ehkki Soome oli Vene impeeriumi osa, suutis ta autonoomse suurvürstiriigina, kellel oli oma politsei, pakkuda põgenenud eestlastele vähemalt ajutist varjupaika.

Nii viibisid pikka aega Soomes muu hulgas Eesti hilisemad riigijuhid Konstantin Päts, Otto Strandman ja Jaan Teemant, kultuuritegelastest kirjanikud Friedebert Tuglas ja Eduard Vilde ning maalikunstnikud Nikolai Triik ja Konrad Mägi. See, et Eesti tähelepanuväärseid ühiskonnategelasi elas Soomes, môjus kindlasti positiivselt Eesti-Soome suhete arengule pärast maade iseseisvumist.

Soomlased Vabadussõjas

Eesti poliitilise Soome-suunitluse üks tippe oli novembris 1918, kui Esimene maailmasõda oli lõppenud. Saksa armee hakkas Baltikumist lahkuma ja asemele üritas tungida Punaarmee. Ajutine valitsus palus Soomelt abi Punaarmee tõrjumiseks. Päts pakkus ka Eesti-Soome kaksikriigi loomist, kuid Soome valitsus pidas Eesti positsiooni siiski nii hädaohtlikuks, et ei tahtnud riikide liidu kaudu Soome saatust Eesti omaga siduda.

Soome huvides oli siiski Eesti iseisvuse säilimine ja seepärast otsustati Eestit võimaluste piires aidata. Eestile anti relvi ning 20 miljoni marka laenu. Tegevarmee üksusi ei tahetud Eestisse saata, küll oldi aga nõus toetama vabatahtlike värbamist Soomest. Eestisse minejatest polnud puudust, värbamispunktidesse registreerus lühikese aja jooksul peaaegu 10 000 meest, kellest Eestisse oli vôimalik saata 3 700.

Soome vabatahtlikud osalesid Narva vabastamisel 1919 jaanuaris ja Lõuna-Eesti bolševikest puhastamisel veebruaris. Vabadussôjas langes umbes 150 soomlast ja haavata sai 250. Vabatahtlikud kasvatasid küll soomlaste mainet vaprate sõduritena, kuid kahjuks mitte kultuurrahvana. Vastukaaluks rindel ülesnäidatud sõduriväärikusele paistsid paljud vabatahtlikud silma joomise ja isegi otseste seadusevastaste tegudega.

Soomlaste ja eestlaste omavaheline sümpaatia polnud ilmselt kunagi varem olnud nii suur, kui Vabadussõja ajal. Hea näide sellest on juunis 1919 Helsingis peetud õpetajate konverentsi otsus teha konverentsi lõpuks tutvumisreis Eestisse. Organiseerijate ehmatuseks registreerus Tallinna reisile 2000 osavõtjast 1500. Nii suurt rühma õnnestus üle lahe transportida alles pärast seda, kui Soome riigilt oli saadud jäälõhkuja Väinamöinen. Sama laev kandis hiljem nime Suur Tõll ja on praegu muuseumilaevana Tallinna sadamas.

Poliitikas hakkas ind siiski raugema pärast seda, kui Soome oli tagasi lükanud Eesti esitatud riikide liidu ettepaneku ja Eesti hakkas muret tundma Soome üha kasvavate majanduslike soovide pärast. Soome toetus oma välispoliitikas 1920. aastatel peamiselt Rahvaste Liidule ja 1930. aastatel Pôhjamaadele. Eesti jätkas ääreriikide vahelise koostöö edendamist, mis viis 1934. aastal Eesti, Läti ja Leedu omavahelise koostöölepinguni. Üldiselt võiks öelda, et Soome-Eesti ametlikud poliitilised suhted olid sõdadevahelisel ajal korrektsed, aga mitte eriti soojad.

Üliõpilastest salaviinavedajateni

Mitteametlikul tasandil hakkasid Soome-Eesti suhted kiiresti laienema. Nende selgrooks kujunesid sõdadevahelisel ajal tihedad kontaktid eri ametkondade vahel: näiteks soome õpetajate, juristide, arstide ja kirjanike organisatsioonid sõlmisid koostöölepingu vastavate Eesti organisatsioonidega. Hõimuvaimust innustatuna sõlmiti tihedaid kontakte üle Soome lahe ka eri rahvaorganisatsioonide ja –seltside vahel.

Aktiivseimad Soome-Eesti suhete arendajad olid siiski üliôpilased. Soome-Eesti üliõpilasklubid sündisid juba aastal 1920 nii Tartus kui ka Helsingis ja 1924. aastast alates hakati pidama regulaarselt Soome-Eesti üliõpilaspäevi. Kôik Tartu ülikooli korpratsioonid ja seltsid sõlmisid sõpruslepingu mõne Helsingi ülikooli üliõpilasorganisatsiooniga. Üliõpilased mõistsid korduvalt hukka Soome ametliku välispoliitika.

Õpetajate vahelisest koostööst said alguse soome-ugri kultuurikongressid, mida hakati pidama alates 1921. aastast. Kongressid tasandasid omalt poolt teed Soome ja Eesti vahelisele kultuurilepingule, mis allkirjutati alla 1. detsembril 1937.

Ka reisimine Soome ja Eesti vahel oli selle aja tingimusi silmas pidades väga tihe. Sõdadevahelisel ajal kurseeris üle Soome lahe suviti isegi kuus reisilaeva. Soome esimene regulaarne lennuliin avati Helsingi ja Tallinna vahel 1924. aastal. Ka riiklikul tasandil püüti reisimist vennasmaale hõlbustada ja 1929. aastal likvideeriti kahe maa vahel passi- ja viisakohustus.

Reisimise ja tavapäraste sidemete kõrval õitses ka seadusevastane koostöö. Aastal 1919 Soomes jôustunud keeluseadus ei taltsutanud soomlaste viinahimu. Eestis olid pikaajalised alkoholi tootmise traditsioonid, kuid pärast Eesti iseseisvumist katkes viinaeksport Venemaale. Aastal 1919 kohtusid Soome lahel nõudmine ja pakkumine. Piirituse salavedu arenes laiahaardeliseks äritegevuseks, milles osalesid tuhanded inimesed lahe mõlemal poolel. Kõigist piirangudest hoolimata lõppes salakaubavedu 1932. aastal, mil Soomes keeluseadus tühistati.

Salakaubaveo tähendus Soome-Eesti suhetele oli kahetasandiline: paljud janused soomlased oli tänulikud hõimuvendadele, kes tõid ohtusid trotsides neile joogipoolist. Karskuse pooldajad, keda oli samuti üsna suur hulk, tembeldasid salakaubaveo pärast terve Eesti kuritegevuse pesaks.

Tüli vabadussõjalaste pärast

Salakaubavedu polnud kaugeltki ainus, mis tekitas sõdadevahelisel ajal Soome-Eesti suhetes probleeme. Isegi soomlaste osalemisel eestlaste Vabadussôjas oli negatiivseid môjusid. Nimelt hinnati Soome abi tähendust lahe eri kallastel erinevalt: soomlased nägid oma abi kogu Vabadussõja saatuses otsustavana, eestlased aga pidasid saavutatud võitu oma sõjaväe teeneks. Seetõttu peeti Soome poolel eestlasi tänamatuteks, Eesti poolel aga arvati, et soomlased alahindavad Eesti sõjaväe saavutusi.

Kõige suurem konflikt – õieti konfliktide seeria – oli seotud Eesti Vabadussôjalaste Liidu tegevusele Soomest osutatud toetusega. Riigivanem Päts likvideeris 1934 vabadussôjalaste liidu, süüdistades seda võimuhaaramisplaanides. Soomes halvustati Pätsi autoritaarseid vôtteid ja eriti pahased oli kõige parempoolsemad, kes pidasid vapse hingesugulasteks. Nendel oli palju pooldajaid ka Soome üliõpilaste hulgas.

Helsingi ülikooli Põhjamaa maakonna üliõpilasorganisatsioon külastas kevadel 1934 oma sõprusorganisatsiooni EÜS. Soome üliõpilased protestisid vabadussôjalaste liidu likvideemise vastu ja pidasid Tartu ülikoolis kõne, kus mõistsid Pätsi valitsuse järsult hukka. Samal päeval saadeti kõne pidajad Eestist välja süüdistatuna riigivastase propaganda levitamises. See oli skandaal, mille mõju oli tunda ka väljaspool üliõpilasmaailma. Näiteks jäeti ära järgmiseks suveks planeeritud Eesti-Soome kirikuôpetajate konverents.

Järgmisel aastal madalseis vaid süvenes. Vapside juht Artur Sirk põgenes vanglast ja sai Soomes ajutise elamisloa. See tekitas Eestis pahameelt ja asi läks hullemaks, kui vabadussôjalased püüdsid Soome kaudu ja mõne soomlase abiga Eestis võimu harata. Võimuhaaramiskatse ebaõnnestus ja Sirk põgenes Lääne-Euroopasse. Kui Sirk Luxemburgis ebaselgetel asjaoludel suri, süüdistasid Soome kôige parempoolsemad Eesti salapolitseid Sirki môrvas. Sirki surnukeha toodi Soome ja maetid pidulikult Helsingis, muu hulgas osalesid matustel mõned üliõpilasorganisatsioonid. Eesti valitsus esitas selle kohta Soomele ametliku protestinoodi ja kutsus oma Helsingi saadiku ajutiselt koju.

Talvesõda tõi uued tuuled

Tänu rohkete hõimuorganisatsioonide ponnistustele hakkasid Soome-Eesti suhted 1930. aastate lõpus taas soojenema. Selle positiivse arengu katkestas Talvesõda, mis tähendas Soome-Eesti suhetele uut tagasilööki. Sõja ajal sooritas Nôukogude Liit oma Eestis asuvatest baasidest Soomele õhurünnakuid, mis tekitas Soomes pahameelt.

Eesti rahva poolehoid oli küll peaaegu sajaprotsendiliselt soomlaste poolel. Sellest annavad tunnistust Soome Tallinna saatkonda saabunud raha- ja muud annetused, peale selle läksid kümned ja kümned Eesti vabatahtlikud üle lahe, et astuda Soome armeesse.

Pärast Talvesõda pakkus Eesti sõjapurustuste all kannatavale Soome oma abikätt. Sõlmiti nn maksuleping, mille järgi Soomel oli õigus osta kaupa võlgu miljoni dollari väärtuses. Peale selle pakuti Eesti riigi kulul sõjas kannatanud lastele ja sõjainvaliiditele suveveetmiskohti Eestis.

Huvitava episoodina tasub mainida president Pätsi poolt 30. juulil 1940 Soomele esitatud ettepanekut riigide liidust. Päts toimetas selle Soome saadikule Tallinnas sama päeva hommikul, mil ta vangistati. Ettepanek ei avaldanud siiski sündmuste arengule môju ja augustis 1940 liideti Eesti Nôukogude Liiduga.

Ehkki ametlikud suhted katkesid, jätkusid mitteametlikud. Talvesõja ajal Soome läinud eestlastest moodusdati ERNA eriüksus, mis toimetati juulis 1941 Eestisse. Soomes nagu Eestiski loodeti Eesti iseseisvuse taastamist, kuid Saksamaa seda ei soovinud, ja Saksamaa liitlasena oli ka Soome ametlikult sunnitud Eesti küsimuses vaikima.

Aastatel 1942-44 tuli umbes 3500 eestlast salaja üle Soome lahe ja registreerus vabatahtlikena Soome sôjaväkke. Suvel 1944 oli umbes kümme protsenti Soome sõjalaevastiku meestest eestlased. Eestlased osalesid suvel 1944 kaitselahingutes Viiburi rindejoonel. Soome eest langes peaaegu 200 eesti noort ja sajad said haavata.

Pärast sõda Eestis tekkinud metsavendade liikumine oli oluline ka Soomele. 1940ndate lôpus oli reaalne oht, et Nõukogude Liit okupeerib ka Soome, aga aastaid Eestis kestnud partisanisõda oli Kremlile elav hoiatus selle kohta, mis oleks neid tõenäoliselt sellisel juhul ka Soomes oodanud. Kui relvastatud vastupanu lämmatamine Eestis osutus raskeks, võib vaid ette kujutada, kui palju raskem oleks see olnud Soomes, mis oli territooriumilt kaheksa ja rahvastiku arvult neli korda Eestist suurem.

Valik: välis- või kodueestlased

Pärast sõja lôppu oli Soome-Eesti suhetes üle kümne aasta vaikus. Vanad hõimuaktivistid suhtlesid peamiselt väliseestlastega, sest Eesti oli soomlastele suletud. Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmiti 1955 teaduslik-tehniline koostööleping ja pärast seda algas teadlaste ja kultuuridelegatsioonide vahetamine ka Soome ja Eesti vahel. Pagulaseestlaste ja Nõukogude Eesti vahel tekkis omamoodi konkurents soome publiku pärast.

Uus ajajärk Soome-Eesti suhetes algas president Urho Kaleva Kekkose Eesti-visiidiga aastal 1964. Eestist naasnuna kutsus Kekkonen enda juurde pagulaseestlastega aktiivselt suhelnud organisatsioonide esindajad ja teatas, et oli saanud lubaduse laiendada Soome ja Eesti vahelist läbikäimist, kui katkestatakse sidemed väliseestlastega. Kekkonen rõhutas, et sidemed Soomega toetaksid eesti kultuuri ja selle säilimine Eestis oleks Soome huvides.

Paljud organisatsioonid katkestasidki seetõttu suhted väliseestlastega. Tundus, et see rahuldas Moskvat, sest kultuurivahetus Soome ja Eesti vahel laienes märkimisväärselt ning järgmisel suvel saadi Helsingi ja Tallinna vahele laevaliiklus. Unustada ei saa ka mitmeid 1960. ja 1970. aastate Soome ja Eesti televisiooni ühisprojekte, nagu laulusillad ja viktoriinid, millest osa muutus nii populaarseks, et Moskva nõudmisel tuli need lõpetada. Läänest info saamiseks oli Soome televisioon eestlastele oluline ja samuti oli tähtis kasvav Soome turistide hulk Tallinnas.

Ametlik ja mitteametlik poliitika

Kuna eestlaste kontaktid mujale Läände olid piiratud, pole ime, et laulva revolutsiooni ajal pöörduti abipalvetega just Soome poole. Abi oli vaja peaaegu kõigis ühiskonna valdkondades: Eesti vajas asjatundjate knowhow’d, oskusi, koolitust ja tööpraktikat nii noortele kui ka riigiametnikele ja majanduselu esindajatele.

Eestis vajati kõikvõimalikku materiaalset abi, alates traktoritest kuni kontoritehnikani, praktilise koostöö ja reisimise hõlbustamiseks oodati Soomelt efektiivset konsulaarteenust Tallinna, sooviti võimalust rajada Helsingisse Eesti oma esindus. Seda kõike võimaldas Soome Eestile 1989. aasta kevadest.

Konkreetselt Soome-Eesti koostöös lepiti kokku jaanuari lõpus 1989, kui EKP teine mees Mikk Titma külastas Helsingit. Tal oli president Koivistoga neli tundi kestnud kohtumine, mille tulemusena andis Koivisto oma põhimõttelise heakskiidu Soome-Eesti koostööle. Praktikas tähendas see Soome abi Eestile. Abi andmise tingimus oli, et see ei tohiks segada Soome ja Moskva vahelisi suhteid.

President Koivisto ja Titma kohtumise järel käivitus tegevus Eesti abistamiseks kiiresti. Peaminister Harri Holkeri valitsuses anti Eesti-asjad veebruaris 1989 üle kultuuriminister Anna-Liisa Kasurisele ja haridusministeeriumist sai Eesti-suhete keskne koordinaator. Tavaliselt vastutas sellise rahvusvahelise tegevuse eest välisministeerium, aga haridusministeeriumi alluvuses saadi Eesti abistamist näidata kui apoliitilist kultuurikoostööd, mida ei saanud pidada Nõukogude Liidu siseasjadesse sekkumiseks.

Môned konkreetsed näited sellest, mida tähendas Soome toetus Eestile. Kevadest 1989 avas Soome eestlastele oma õppeasutused, alates kutsekoolidest kõrgkoolideni. Õppimine oli eestlastele tasuda ja paljudele maksti ka stipendiumi ja päevaraha, mis võimaldas Soomes elamise.  Eesti riigiametnikele ja majanduselu esindajatele korraldati Soomes täienduskoolitust ja tööpraktikat, mida Soome riik finatseeris.

Eesti põllumajandusministeerium ja Soome põllumajanduskeskuste liit sõlmisid märtsis 1989 koostöölepingu, mille eesmärk oli toetada Eesti üleminekut kollektiivpõllumjanduselt eramaavaldusel põhinevale põllumajandusele. Projekti raames kingiti Eestile järgmise paari aasta jooksul põllumajandustehnikat, pakuti koolitusi ja tööpraktikat Soomes.

Soome laiendas oma väikest viisapunkti Tallinnas ja eestlastele hakati andma viisasid ja töölubasid Soome märksa kergemini kui teistele NSV Liidu kodanikele. 1988 andis Soome eestlastele 4 200 viisat, järgmisel aastal juba 44 500, aastal 1990 anti viisasid 94 000 ja aastal 1991 üle 10 0000.

Eestisse saaeti massiliselt kontoritehnikat. Tõsi, tavaliselt oli tegemist kasutatud masinatega, aga siiski said paljud Eesti asutused Soomest oma esimese arvuti ja koopiamasina. Peale selle saadi Soomest haiglatehnikat, autobusse, trükkimasinaid jm.

Eesti sai ka oma mitteametliku esinduse Helsingis. Veebruaris 1989 hakkas Soome haridusministeerium finatseerima Tuglase seltsi – 1982 asutatud sõprusorganisatsiooni. Ministeerium andis seltsile kontoriruumid kesklinnas, haridusministeeriumi naabertänaval. Tuglase seltsi bürood kasutasid Soomes viibides kõik Eesti ministrid ja ühiskonnategelased. Tuglase selts pakkus 1989-1991 öömaja, reisitoetust ja päevaraha tuhandeile eestlastele. Kõige rohkem toetust sai Eesti välisminister Lennar Meri. Pole ime, et terve putšinädala augustis 1991 töötas Meri Helsingis ja just Tuglase seltsi ruumides.

Soome välisministeeriumi poliitikaosakonnas suvel 1990 koostatud sajases siseprotokollis võeti Soome suund kokku kolme teesiga: hoida häid suhteid Moskvaga, toetada baltlaste iseseisvuspüüdlusi ja väldida nende kahe põhimõtte vastuollu sattumist.

Avalikku vastuolu suudeti väldida, sest Soome välispoliitiline juhtkond säilitas head suhted Moskvaga ja toetas avalikult kõiki Gorbatšovi püüdlusi. Eestlaste iseseisvuspüüdlusi toetati aga ainult praktilisel tasandil, ilma avaliku tähelepanuta. Praktikas õnnestus Soomel Eestile antud tuge avalikkuse eest hämmastavalt hästi peita. Selle tulemusena jäi paljudele inimestele Eestis ja Soomes kuvand Soome jahedast suhtumisest Eesti iseisvuspürgimustesse.

Publiku arvamusest tähtsam oli aga lõpptulemus: Soome säilitas head suhted Moskvaga ja Eesti sai oma iseseisvuse tagasi. Kindlasti oleks Eesti taasiseseisvunud Soome toetusetagi, aga iseseisva riigi ülesehitustöö oleks selleta olnud märksa raskem.

Lõpuks võiks veel küsida, miks andis Soome Eestile laulva revolutsiooni ajal abi? Miks anti Eestile sõjalist abi Vabadussõja ajal? Miks tahtis president Kekkonen toetada Eesti kultuuri 1960ndadel? Vastus ei ole hõimuvendlus, vaid Soome riigi huvid ja julgeolek. Geopoliitikat vaadates on Soome seisukohalt loomulikult parem, et Soome lahe lõunakaldal on iseseisev Eesti vabariik, mitte osa Nôukogude Liidust vôi Venemaast.

Olgugi, et Kekkose ajal tundus iseseisev Eesti vabariik ebareaalne ja tegelikult tundus see nii ka 1980. aastatel, said Soome riigijuhid aru, et kui Eesti oleks venestunud ning eesti keel ja kultuuri oleksid kadunud, muutunuks Eesti tagastamatult Venemaa osaks. See oleks olnud vastuolus Soome riikliku huviga ja sellepärast ongi tahetud eestlasi toetada. Ka Eesti riigi huvides on Soome säilimine iseseisva ja võimalikult tugevana.

Hõimuvendlus on ilus asi, aga kõige tugevama põhja Soome-Eesti koostööle annab see, et meie riikide huvid langevad kokku.