0

Anvar Samost: kes käib parlamendis ja kelle juures?

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Anvar Samost. Foto: erakogu

Rahvasaadikud reageerivad nii Eestis kui ka välismaal ühtemoodi ülitõrksalt avalikkuse soovile seaduste tegemisse rohkem läbipaistvust tuua.

Eesti poliitikat jälgides võib jääda mulje, et meie demokraatial ja riigivalitsemisel on palju vigu ning neist omakorda suur osa on seotud suhteliselt lühiajalise iseseisva ajalooga. Oleks meil ka mitusada aastat omariiklust või vähemalt omavalitsuse kogemust pagasis, siis oleks poliitika ausam, läbipaistvam ning pikema vaatega.

Tegelikult muidugi ei anna pikad traditsioonid mingit garantiid meie koduste jamadega võrreldavate rehade otsa astumise vastu. Varasemast võiks meenutada, et üsna samal ajal, kui Eesti ajakirjanikud uurisid tähelepanelikult rahvasaadikute kulutšekke, tegeles sama teemaga Briti ajakirjandus, ning asjad, mida sealse parlamendi liikmed valijate esindamiseks hädavajalike kulude hulka kirjutasid, olid meie öiste pitsade kõrval täiesti rabavad nii hinnalt kui ka jultumuselt.

Viimased aastad on aga väga huvitav ja üllatava sisuga avalikkuse ja parlamendi vaheline vägikaikavedu käinud Soomes. See puudutab parlamendi külaliste nimekirju.

Kes on käinud Toompeal riigikogus ekskursioonil, see ilmselt mäletab, et pääslas tuleb politseinikule esitada dokument. Külastaja nime ning selle, kelle juurde too läheb, paneb politseinik arvutisse kirja. Soome parlamendis on samamoodi. Eduskunna iga-aastased 80 000 külastajat koos teabega nende kutsujate ja käikude iseloomu kohta märgitakse üles.

Külastajate nimekirjad hoiti alles ja kõik oli hästi, kuni neli aastat tagasi Soome rahvusringhäälingu YLE rootsikeelsete uudiste toimetus külastajate nimekirju parlamendilt ning kõigilt ministeeriumidelt näha küsis. Ainsana andsid juurdepääsu külastajate nimedele maaelu- ja justiitsministeerium. Teised keeldusid.

YLE põhjendas tähelepanu pööramist külastajate nimede vastu avaliku huviga. Nimelt tahtsid ajakirjanikud teada, kes ja kui sageli on teatud seaduseelnõude menetlemise ajal käinud parlamendi fraktsioonidega kohtumas. Selle alusel oleks saanud teha järeldusi, kelle soovitusi, nõuandeid või otse öeldes mõjutusi on seaduste tegemisel kuulatud ning kas sellest, kellega kohtuti ja suheldi, on võinud sõltuda erakondade positsioonid ja ettepanekud.

Nii nagu riigikogu komisjonide stenogrammide salastamise puhul, lükkasid ka Soomes rahvasaadikud eesliinile ametnikud, kes põhjendasid nimekirjade salastamist turvalisuse, Soome välispoliitilistele huvide ning privaatsuse kaitse vajadusega. Asi jõudis kohtusse, Soome kõrgeim kohus otsustas selle aasta algul, et riigiasutuste külaliste nimekirjad on avalikud.

Mida tegi parlament? Parlament otsustas, et nimekirjad, mida seni säilitati terve aasta, tuleb edaspidi hävitada iga päeva lõpus. Just nimelt, te ei lugenud valesti. Jälle astus esile ametnik, parlamendi kantselei juht, kes teatas, et ükski seadus ei kohusta parlamenti külaliste nimekirju säilitama.

Selle peale esitasid toimetused uued kaebused. Praegu on olnud sunnitud asja arutama peale kohtute ka kõik parlamendifraktsioonid, kuid seis püsib muutumatu.

Eestis oleks mullu sügisel mäletatavasti peaaegu seaduseks saanud lobisti koostatud eelnõu. Menetlusse andis selle riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ning tollane Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Kalle Palling. Postimehe ajakirjanik märkas vaadata ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu failide metainfot ja selgus, et taksofirma Uber lobistid polnud Pallingut mitte ainult veennud neile kasulikku seadusmuudatust läbi suruma, vaid sõna otseses mõttes eelnõu teksti ka valmis kirjutanud. Lobisti poolt kliendi soovide alusel ette valmistatud eelnõu jõudis riigikogu menetlusse, ilma et seda oleks kooskõlastatud ühegi asjasse puutuva osapoolega.

Eelnõu sellisel kujul seaduseks ei saanud ning ilmselt kustutavad lobistid neile viitavad andmed pärast seda juhtumit kõikidest poliitikutele ettevalmistatavatest dokumentidest.

Ei Soomes ega Eestis ole avalikku lobistide registrit, kus need peaksid suhtlemised poliitikute ja ametnikega deklareerima. Soome ilmselt saab varsti sellise registri just külaliste nimekirjade juhtumi mõjul. Mis peaks Eestis juhtuma, et saaksime lõpuks teada, kes ja kelle juures üht või teist seadust parlamendis mudimas käib?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz