Elin Toona Gottschalk kirjutas mitmekümnele soovijale oma mälestusteraamatusse autogrammi. Foto: Arvo Tarmula
„Me olime kõik nagu merel, päästepaadis,” kirjeldas Elin Toona Gottschalk teisipäeva õhtul Haapsalu raamatukogus lahkumist Eestist 1944 ja sellele järgnenud pagulasaastaid mitmes riigis. Kirjastus Varrak oli äsja üllitanud kirjaniku teose „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” ning sel teemal kohtumine huvilistega kulgeski.
USAs Floridas elava Ernst Enno tütretütre eelmine külaskäik oma lapsepõlvelinna oli veidi enam kui kahe aasta eest ja võis märgata, et tookordne valulik noot „ma elan kaugel, aga hing elab siin” on pigem süvenenud. Pidetus kodumaa suhtes ja päästepaadis elamise tunne on nüüd sümpaatse vanadaami ikka jõudnut saatnud pidevalt.
„Kirjutasin selle raamatu sooviga säilitada mälestusi nende kõigi eest, kes olid sel paguluse teekonnal,” rääkis Toona teose sünnist. Raamat ilmus algselt inglise keeles 2013. aastal. Ajakiri The Economist hindas selle üheks tähelepanuväärsemaks mälestusteraamatuks. Eesti kirjanikud ja haritlased on raamatut samuti väga kõrgelt hinnanud. Teos ei pretendeeri mitte ajalooteaduslikule süvaanalüüsile, vaid pagulusteele sattunud inimeste läbielamiste emotsionaalsele ja südamlikule kirjeldamisele.
Toona meenutab siiani, kuidas ta tüdruku ja noore neiuna pidi Inglismaal oma kohta otsima. 11aastase tüdrukuna eraldati ta emast ja vanaemast ning pandi lastekodusse, kus taheti temast voolida teenija inglise perekonda. „See tekitas trotsi. Tundsin, et ma ei ole nagu mittekeegi. Eks sellepärast hakkasin siis kirjutama. Inglise keele õppisin selgeks aktsendita, pärast pidi ema mulle uuesti eesti keelt õpetama.”
Südames kandis ta aga mälestust Eestist kui muinasjutumaast. „Mul paluti kaardi peal näidata, kus see Eesti siis on. Kaardi peal ei osanud ma aga Eestit leida, sest igal pool laiutas Soviet Union. Siis hakkasin ka ise kahtlema, kas niisugust maad nagu Eesti ongi olemas. Võib-olla eksisteerib see ainult minu kujutelmas.”
Inglismaal algul lastekodus, seejärel õmblusvabrikus kogetu meenutab tahtmatult Inglise 19. sajandi suurkirjaniku Charles Dickensi troostituid pilte eluheidikuist laste kirjeldamisel. Aga see kõik oli ju sajand varem. Ka hiljem USAs tundis Toona ennast „neetud välismaalasena”. Kuigi ta praegu meenutab möödunut kirbe muigega, võib tajuda hingevalu, mida ei kustuta ka aeg.
„Kõik raskused ja kibestumused nõuavad sinust väljapääsu ja kirjutamise teel olen selle leidnudki.”
Praegu on maailma, eriti aga Euroopa vallutanud paguluslaine. „See on teine aeg. Me pidime olema tänulikud, et meid üldse vastu võeti. Ma ei ole selle vastu, et inimesed tulevad. Aga kui tulijad hakkavad kohe nõudma, et asjad peavad käima nende kultuuri ja usu järgi, siis minu meelest on see kogu pagulusidee tagurpidi pööramine. Sind aidatakse, aga ära nõua.”
Toona meenutas põgusalt ka oma esimest Haapsalu-sõitu pärast 46aastast eemalolekut 1990. aastal. Nõukogude piirivalve oli Tallinna sadamas vastas ja see tegi teda ärevaks. „Mul on Vene sõduritest jäänud üks mälupilt, kui olin kolmeaastane tüdruk. See oli 1940. aastal, kui Haapsalu Supeluse tänava köögiuks äkki lahti löödi ja sõdurid sisse astusid. Davai! Nad otsisid viina. Hakkasid ise tuhnima, tõmbasid suhkru põrandale laiali. Viina polnud, siis võtsid sinki. Vanaema pani neile veel kuuma kartulipoti kaasa ja keeras rätiku selle ümber. Vanaema oskas nendega vene keeles rääkida. Mäletan, et sõduritel oli mingi eriline lõhn, minu meelest märja koera lõhn.”
Elin Toona Gottschalk jääb Eestisse 20. septembrini, et seejärel koju Floridasse tagasi lennata. Orkaan Irma olevat tema maja seal terveks jätnud, aga naabrimehele oli tükk pahandust teinud. „Kartsin juba, et minust saab jälle pagulane. Nüüd siis vastupidisel suunal,” ütles vanadaam.
