0

Gülnar Murumägi: muusika ja teater on minu elu sisu

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Gülnar Murumägi Foto: Arvo Tarmula

Haapsalu kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi ütleb, et tal on tööga vedanud. Foto: Arvo Tarmula

Haapsalu kultuurimaja direktori Gülnar Murumäega saame kokku mai keskel, suvi ei ole veel alanud, tulbid on juba lahti, aga lehed puudel pisut suuremad hiirekõrvust. Haapsalu kultuurisuvi on kohe algamas.

27. mail avab suvehooaja linngaleriis ja kultuurikeskuse fuajees Haapsalu graafilise disaini festival. Veel nädala pärast peab linn Itaalia veinipidu. Jutuajamise ajal on see kõik veel ees.

Gülnaril on aasta üks kiiremaid aegu, antennid kogu aeg püsti, nagu ta ise ütleb. Gülnar seirab iga jumala paika linnas võimaliku… noh, millena iganes. Kontserdikohana. Laadaplatsina. Galeriipinnana. Mõtleb, kus ja kuidas midagi korraldada. Pisiasjadeni välja.

„Siin kasvasid mul mullu rabarbrid,” ütleb ta kultuurikeskuse ees, kus ei kasva sel hetkel sel hetkel veel midagi. „Olid või?” imestan. „Olid. Sa ei näinud või?” imestab Gülnar.
Ei näinud.
Aga Gülnar näeb. Kõike.
Vähemalt kõike seda, mis puutub kultuuri ja linna kultuurisuvesse.

Sellest olenemata, et on aasta kiireim aeg, ei kiirusta Gülnar kunagi. Gülnar kulgeb. See on hämmastav, kui olla nii suure asutuse juht. Haapsalu kultuurikeskuse eelarve on 600 000 eurot. Üritus ürituse otsa, sajad ja tuhanded külastajad. Aga Gülnar ei kiirusta. Isegi kultuuri(töö) juurde ta ei kiirustanud, kuigi on jõudnud juba 20 aastat Haapsalu kultuurikeskust juhtida.

Selle aja jooksul ongi Gülnar õppinud pisiasju nägema, aga mitte neisse takerduma. Näiteks lillepäevast kõneleb Gülnar nii, nagu oleks selle korraldamine… möödaminnes ja tühiasi. Linnas on hullumaja, tänavad on üles kaevatud. „Laseme aga töömeestel rahulikult remonti teha. Küll meie vaatame, kuhu me oma oma lilledega mahume,” ütleb Gülnar stoilise rahuga.
On ta nüüd kümme meetrit siia või sinnapoole, Krahviaeda või linnuse ette, detailidel tähtsust ei ole. Peaasi, et saaks lilled maha ja inimesed saaks lilli valida.
No ja saidki.

Lillepäeva on Haapsalus peetud üle 20 aasta. Gülnar ütleb, et inimesed kipuvad unustama, kust nad tulevad. Aastal 2017 on lilled igal pool. 20 aastat tagasi ei olnud, aga tasapisi hakkas linn end ehtima. Tekkis mõte, et võtaks kätte ja aitaks kaasa. Sai lillepäev. Igal aastal mai viimasel pühapäeval. 20 aastat jutti. Gülnar on mõelnud, et võiks ka mulda ja potte müüa. Küll müüaksegi.

Veinipeo ja kontserdid tõi Gülnar kuursaalist linna kohvikute vahele, kus elu suviti sumiseb. „Mulle tundub, et see sobib,” ütleb Gülnar.
Sobibki.

Tegelikult on Gülnar Tallinna tüdruk, õppis Hiiu ja Kivimäe vahel 10. keskkoolis, mängis tennist ja oli kindel, et temast saab treener, aga läks teisiti. Kuidagi aegamisi ja isegi teadvustamata hakkas Gülnar kultuuri(maja) poole kulgema. Keskkooli viimastes klassides asendas tennise teater. Mitte et ta ise teatrit oleks teinud, ei. Gülnar käis teatris. „Kuidagi läks nii,” ütleb Gülnar.

Pärast keskkooli läks Gülnar Tartusse ajalugu õppima ja lõpetas ülikooli kunstiajaloolasena. 1980ndail käis ta Vormsis üliõpilasmalevas. Läks mehele, kellele pakuti Haapsalu KEKis tööd. Gülnar oli Haapsalus käinud, õigemini sealt läbi sõitnud täpselt kaks korda, kui malevasse läks ja sealt tuli. „Kolmandat korda juba kolisin,” ütleb Gülnar.

Gülnar jalutas lapsega linna peal, käis ka kultuurimajas kunstinäitusel. Tallinnas regulaarselt sügis- ja kevadnäitustel käinud Gülnarit hämmastas, et Haapsalus olid väljas tööd aastast 1976. „Ju see Eesti peal tiirles, kultuuripoliitika toona niisugune oligi, aga mina olin hämmingus, et ei näinud värskeid töid,” meenutab Gülnar.
Tõenäoliselt oli just too hämminguhetk Haapsalu linnagalerii algus, kuigi galerii enda loomiseni jäi aastaid. Seost tunnistab Gülnar isegi. „Ju see jäi kuidagi mälusse, kuigi galerii tegemise tõukejõud oli teine,” ütleb Gülnar.

1984. aastal hakkas Gülnar tööle toonases Haapsalu rajooni koduloomuuseumis kultuurimälestiste kaitse inspektorina. Kõige täpsem nüüdisaegne vaste sellele oleks muinsuskaitse inspektor. Kultuurimajja tööle sattus Gülnar siis, kui inspektori koht läks muuseumi alt kultuuriosakonna alla kultuurimajasse. Kuidagi märkamatult oli ta peaaegu kohale jõudnud.
Ühinenud noorläänlastega (nõukogude aja lõpul tegutsenud muinsuskaitseühendus – K.I), koristati kultuurimälestiste ümbrust, kirikuaedu, pesti monumente jms. Linn ei olnud sugugi nii ilus kui praegu.
„Raudteejaama klaasid peksti ühtepuhku puruks,” meenutab Gülnar.

Toonases kunstikoolis (praegu Evald Okase muuseum) hakkas Gülnar näitusi korraldama, oli Ilon Wiklandi näitus, Wikland ja Astrid Lindgren käisid Haapsalus. Kunstnik Ants Laikmaa 125. sünniaastapäevaks kaaluti monumendi rajamist, aga selleks ei jätkunud raha. „Siis tuli mõte, et kui ei saa monumenti, teeks galerii,” ütleb Gülnar.
Tulevane galerii, toonane kultuurimaja fuajee oli kasutusel laona, seal värviti dekoratsioone.
„Tasapisi,” ütleb Gülnar, „ehitati vahesein vahele, sätiti valgus paika.”
Laikmaa 125. sünniaastapäeval galerii avati.
„Tartu kunstimuuseumist tõime Laikmaa tööd, saime neid sel puhul eksponeerida nädal aega,” meenutab Gülnar.

Viie aasta pärast, aastal 1996 sai Gülnarist kultuurimaja direktor.
„Eelmine, Ingrid Talving läks Fra Mare finantsjuhiks ja arvas, et mina võiks hakata,” ütleb Gülnar. Kui Gülnar hakkas kultuurimaja juhtima, oli seal 88 ametikohta, praegu on alla kolmekümne. Tasapisi hakkas kultuurimaja riiklikult finantseerimiselt üle minema ise hakkama saamise peale. Keeruline aeg oli, aga ega Gülnar ütelda oska, kui keeruline ja teistmoodi.
„Kuidagi järk-järgult muutus kõik,” ütleb Gülnar.
Ühed tegijad on asendunud teistega, Randlase asemel on Valge Daami etenduste trupp, aga kultuurimaja on ikka kultuurimaja ja Gülnar on Gülnar.

Oma tööpäevade kohta ütleb Gülnar, et mis seal ikka. Palju on paberitööd. Veel rohkem on suhtlemist. Veinipeol pole Gülnar kunagi saanud ühtegi veini maista.

Kes ei tea, on ehk imestanud, miks on Gülnari nimi Gülnar. Sellepärast, et Gülnar on tatarlane. Mõlemalt poolt. Gülnari vanavanemad rändasid välja Venemaa mustmullavööndist, kuhu oli tsaar andnud maad neile tatarlastele, kes võitlesid Tšingis-khaani vastu. Tütred maad ei pärinud ja algas väljaränne.
„Teine versioon on, et rännati välja venestamise eest,” ütleb Gülnar.
Kolmanda eluaastani rääkis Gülnar ainult tatari keelt ja veel millist – väljarändamise aegset, 19. sajandi lõpu oma. Peale keele võeti kaasa ka araabia tähestik, millel kirjakeel põhines. Ka Gülnari ema ja isa oskasid araabia kirja.
Gülnari õde on eesti filoloog. Oma tatari keele kohta ütleb Gülnar, et oskab, aga ei räägi. Istanbulis avastas ta endalegi üllatuseks, et saab mõnest sõnast aru.

Kui Gülnarilt küsida, millest ta unistab, ütleb Gülnar, et unistas sellest, et maja saaks korda. Kultuurimaja remont kestis üle kahe aasta ja maksis 70 miljonit krooni. Nüüd nagu ei oskagi enam millestki unistada, vähemalt millestki nii suurest mitte.
Hea uudis on see, et sügisest on kultuurimajja oodata Estonia teatri etendusi. „Balletti tahaks küll näha,” ütleb Gülnar oma leebel moel.

Ega Eestis väga palju nii suuri kultuurimaju olegi. Paides on, Põlvas ja Võrus, Salme kultuurikeskus on, Lihula oma on suur. „Kui see ka korda tehtaks,” ütleb Gülnar ja seda, et Haapsalu oma on ikka väga suur väikese linna kohta. Saalis on 511 kohta.

Küsimusest, kas vahel tuleb etendus ka ära jätta, sest vaatajaid napib, ei saa Gülnar aru. „Oleks sa küsinud, kui tihti on saalid täis,” ütleb ta. Pärast remonti käib rahvast palju rohkem. Jah. Saalid on täis.

Haapsalu kõige rahvarohkemad suveüritused on veinipidu, Augustibluus ja Valge Daami aeg. Siis ei mõõda Gülnar külastajaid mitte sadades, vaid tuhandetes. Palju rahvast toob õudusfilmifestival. Kirikumehi pahandanud festival on linna kevadine suursündmus, mis toob linna hulga noori, intelligentseid inimesi – näitlejaid, kirjanikke.

Ühes on Gülnar kindel. Ta pole kunagi mõlgutanud mõtteid selle üle, kas temast võiks saada kultuurimaja direktor. 20 aastat selles ametis võtab ta kokku kahe sõnaga: „Äärmiselt huvitav!”
Veel ütleb Gülnar, et poleks ealeski ette kujutanud, et ta vahendab sellist kultuuri, nagu ta vahendab, teatreid, tippmuusikuid, et sellest saab elu igapäevane osa, et reisimas käieski on tal antennid kogu aeg püsti, et… „See on ikka mu elu sisu jah,” tunnistab Gülnar.

Ahjaa, ühe asja palus Gülnar kindlasti lisada: et tegelikult ta ikka unistab ka praegu. Unistab sellest, et inimestel, kellega ta koos töötab, suurepärastel inimestel, nagu Gülnar ütleb, oleks hea, ja et oleks natuke rohkem aega iseendale.

Gülnar Murumägi

* Sündinud 1959 Tallinnas.
* Lõpetanud Tallinna 10. keskkooli (praegu Nõmme gümnaasium) ja Tartu ülikooli ajalooteaduskonna (kunstiajalugu), läbinud Tallinna ülikoolis organisatsioonikäitumise magistriõppe.
* Laborant raadiotehases Punane RET, Haapsalu rajooni koduloomuuseum ja Haapsalu rajooni kultuuriosakond (kultuurimälestiste kaitse inspektor), Haapsalu kultuurikeskus (direktor).
* Hobi: reisimine.
* Tütar ja kaks poega.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz