Fotod: Arvo Tarmula
Haapsalu kunstikooli galeriis aprilli lõpuni avatud Maarja Aaloe isikunäitus „Hea” toob näituseliste ette läbinisti naiseliku maailma.
Kunstikooli galeriis avatud näitus on Maarja Aaloe teine isikunäitus. Esimest korda pani ta mõni aasta tagasi Kuke galeriis välja joonistused oma lapsepõlve Hiiumaa-suvede ainetel. Nüüdsele näitusele on aga jõudnud vaid mõned joonistused, selle asemel avab kunstnik end esimest korda maalijana.
Maarja Aaloe tunnistas, et värvipliiatsitega joonistamine on midagi sellist, millega ta on tegelnud nii kaua, kui mäletab. Just joonistustena on sündinud illustratsioonid kahele lasteraamatule ja ühele looduskosmeetika raamatule. Lasteraamatuillustratsioone pole kunstnik seekordsele näitusele toonud. „Mind seostatakse kogu aeg laste ja lastepiltidega. Seekord tahtsin näidata ennast ja pilte, mis on minulikud,” põhjendas ta.
Maalijana proovis Aaloe esimest korda kätt seitse aastat tagasi. Kunstniku sõnul oli toona elus murranguline aeg ja see, mis temasse oli kogunenud, otsis väljundit.
Kui laste kunstikooli aeg kõrvale jätta, pole Aaloe kunagi maalimist õppinud. „Aga ma olen kogu aeg teadnud, et võiksin seda teha, lihtsalt sinnani polnud teinud,” sõnas ta. Kunstnik tunnistas, et tegelikult ongi näitusel kõik tema käe all sündinud maalid. „Ma olen väga vähe produktiivne. Tegelikult olen ma suhteliselt laisk ja kui vaja ei ole, ega ma siis tee,” rääkis ta.
Enda sõnul haarab Maarja Aaloe pintsli järele siis, kui miski sisemusest väga välja pressib. Nii tuligi tema näitus „Hea” üsna isiklik. „Ma ei joonista kunagi niisama ilupilte. Need maalid on minu tunded – mõnest inimesest või elusündmusest inspireeritud,” selgitas ta.
Aaloe kinnitas, et seekordse isikunäituse tegemise põhjus ei peitunud mitte sisemises tungis oma loomingut maailmale näidata, vaid hoopis selles, et aprilli alguses pidas ta oma esimest suuremat juubelit. Kunstniku sõnul tuli näituse idee paar kuud enne sünnipäeva ja oma osa idee teostumisel oli ka sõpradel, kes julgustasid asja ette võtma. Nii ongi osa pilte sündinud vahetult enne näitust.
Näituse suurima, Haapsalu Õhtu kalda vaate kohta sõnas Maarja Aaloe, et paar nädalat enne näitust avastas ta, et üks sein on veel täitsa tühi. „Mõtlesin, et pean tegema ühe väga suure pildi, sest kahe tegemiseks polnud enam aega,” muigas ta. Nii sai lõuendile kunstniku üks lemmikvaateid Haapsalu kaldapealsest, vaade, mis on tal silme ees olnud juba ajast, mil ta oma kodust Kiltsi teel tuli Wiedemanni tänava lasteaeda ja mida nüüdki koeraga jalutamas käies alatasa näeb.
Kunstnik ütles, et ta polnud kunagi varem maalinud looduspilti õlivärvidega. „Aga seda oli väga mõnus teha,” tunnistas ta.
Just tänu plaanitavale näitusele sai paberile ja lõuendile pikalt peas tiksunud lugu ühest haldjast. Enese sõnul jõudis Aaloe haldja teema juurde, kui luges legendi, kuidas olla kunagi Hiiumaale saabunud üks haldjalaev ja seepärast olevatki Hiiumaalt pärit naisterahvad pooleldi haldjaverd. „Ma olen ema poolt samuti hiidlane ja mulle see lugu meeldis,” ütles kunstnik.
Esimene haldjateemaline maal „Haldjalaeva saabumine Hiiumaale” valmis eelmisel suvel Aide Leit-Lepmetsa pitsilise näituse tarvis.
Haldjateema jätkuks sündis haldjalugu ehk Maarja Aaloe enda kirjutatud haldjajutt ja selle juurde valmisid pildid. Kunstniku sõnul oli kirjapanek omamoodi naljakaski, sest selle esimene versioon sai visandikaustikusse kirja rootsi keeles. „Mõtlesin, et ma pole ju mingi kirjanik, vaid tõlkija. Panin loo rootsi keeles kirja, sest mõtlesin, et tõlkida ma ju oskan,” selgitas autor. Ta lisas, et teoreetiliselt võib haldjalugudest kunagi saada raamat.
Aaloe ütles, et haldjaloo peategelast visualiseerides jäi ta esialgu jänni. „Pisikeselt ja pliiatsitega tehes ei tulnud talle kuidagi nägu pähe,” ütles Aaloe. Kui aga lõuendi ette võttis, tuli haldjale ka nägu.
Kunstniku sõnul tundus talle näitust ette valmistades, et tema pildid kunstikooli galerii remondiootel seintele hästi ei sobitu. Tulemus oli aga vastupidine: üllatuseks hakkasid seinad hoopis maalidega kaasa mängima. Nii avastas Aaloe pärast maali „Tänulik” ülesriputamist, et see oli saanud seina varjunditest endale keha.
Oma näituse tutvustuses ütles Maarja Aaloe, et talle meeldib ka sõnadega maalida: paarkümmend aastat on Aaloe vahendanud eesti lugejaile rootsikeelset kirjandust. Ta tunnistas, et tõlkimine võib vahel olla füüsiliselt kurnav ja väsitav, sest nõuab tunde paigalistumist. „Joonistamine ja maalimine ei väsita aga ilmaski,” kinnitas ta.
