Reportaaž: Vatla raamatukogu – mõisa teenijatetoa kapi taga

Vatla raamatukogu visiitkaart on hõbedane jalgratas. Kui jalgratas seisab mõisa nurga juures, on raamatukogu lahti.

Imelikku pole ses midagi. Hõbedase jalgrattaga käib Vatla raamatukogu juhataja Triin Vare tööl. Et tal on kombeks ratas parkida välisukse ette, näebki selle järgi kohe, kas raamatukogu on lahti või ei. Lahti on ta aga tihtipeale ka siis, kui peaks kirjade järgi kinni olema. Triin selles asjas kirjadest kinni ei pea ega numbrit tee. Kui ikka vaja, võib Triinule ka puhkepäeviti helistada. Triin hüppab jalgratta selga ja sõidab nelja kilomeetri kauguselt Linnuse külast kohale. Pühapäeviti käib Triin raamatukogu kütmas ja kõik tulijad on teretulnud. Triin ei aja kunagi kedagi tagasi.

Vatla raamatukogus on nagu maal vanaema juures ja selle nimel on Triin ka vaeva näinud. Triibulised kaltsuvaibad on maas, ahjudes praksub tuli ja Triin kuulab ära ning annab nõu ja juhatust igas asjas: uurib välja vajalikud telefoninumbrid ja bussiajad, toob linnast hädalistele ümbrikuid-marke, aitab arveid maksta ja muidugi laenutab raamatuid.

Mõisa kolis raamatukogu 1999. aastal, kui oli kultuurimajast välja kasvanud. Ruumi jäi väheks. Mõisas on ta aga ennegi olnud – Nehatu omas. Vahepeal oli poe vastas Paatsalus. Kogu on aasta jagu noorem kui Eesti riik – kahe aasta pärast saab saja-aastaseks.

Kui ühel märtsipäeval Vatlasse jõuame, on hõbedane jalgratas mõisa nurga juures. Kell on pool üks. Raamatukogusse pääseb mõisa otsa-, mitte peauksest – raamatud on kunagistes teenijate ruumides, need moodustavad pika ja kitsa vaheustega soolika. Kes esimest korda tuleb, peab olema südi, sest raamatukogu uks meenutab seinakapi ust. Või õigemini kappi ennast. Nii et tulijal tuleb julgus kokku võtta ja kappi astuda. Triin ei tea, kas tegu on tõepoolest mõisaaegse seinakapiga. Aga seda on Triin näinud küll, kuidas ukselink vajub alla, uks kääksatab, läheb praokile, kääksatab uuesti ja lõksatab kinni. Tulija aga on kadunud nagu tina tuhka. „Turistid,” ütleb Triin. „Ehmatavad tagasi!” Aga ega sest lugu ole, sest turist nagunii ei laena raamatut. Omainimesed tagasi ei kohku.

Pärast mõningaid kõhklusi astun seinakappi ja olengi raamatukogus. Nurgas praksuva ahju vastas saab külmetavaid käsi soojendada. Enne kui õieti tere jõuame öelda, on raamatukogu äkitselt lapsi tuubil täis. Neid tuleb ja tuleb, mitte välisuksest, vaid kusagilt raamatukogu sügavusest. „Kus need luuletuste raamatud on?” pärib üks teise järel. Vatla mõisas asub ka kool ja nüüd on terve koolitäis lapsi tulnud luuletusi laenama. Emakeelepäeva eel igati kohane kirjavara. Õpetaja oli öelnud, et tuleb ettelugemise võistlus. Luuletused muidu väga minev kaup ei ole. Nii et küllap sünnib otse meie silme all aasta luulerekord. „Kindel see,” ütleb Triin mulle ja siis: „Kas sa oled viimane?” – „Vist küll,” ütleb poisike ja kaob, Contra luulekogu kaenlas. Niisama äkitselt, kui see täis sai, on raamatukogu jälle tühi.

Eks anna samas majas õppivad lapsed oma osa, aga teisi on ka. Nullipäeva, mil kogus keegi ei käi, pole Triin näinud. Vatla raamatukogus on Triin töötanud seitse aastat, kuigi ta polnud kunagi osanud mõelda, et temast võiks saada raamtukoguhoidja.

Kuidas see juhtus, et hotelliteenindust õppinud tüdruk kogusse sattus? „Eks ma olnud siin tihe külaline,” ütleb Triin.

Enne Triinu juhtis raamatukogu Aili Luik, aga tema kolis ära. Enne kolimist küsis ta „tiheda külalise” käest, kas ei tahaks too ehk hoopis kogu juhtida. Triin tahtis, sest käis Soomes tööl ja oli üle „lombi” edasi-tagasi sõitmisest tüdinud. Raamatukogu andis võimaluse paikseks jääda.

Triin on Vatlas sündinud ja kasvanud. Pole kunagi õieti tahtnud sealt ära minna. Kui üle lombi käimised maha arvata, siis pole läinudki ega lähe ka. Vatlas sündinud ja kasvanud on ka Triinu ema, Vatlas on sündinud ja kasvavad Triinu lapsed. Kui tahta paigale jääda, on raamatukogu parim paik. Kõik muud kohad võidakse kinni panna, aga pole veel kuulda olnud, et raamatukogusid oleks kinni pandud. Need on ja jäävad.

Triin tegi rahvusraamatukogus koguhoidjate kursused läbi, rullis triibulised kaltsuvaibad maha ja hakkas tööle. Vatla kogus on tal valvata 13 000 raamatut ja 109 lugejat, kes jagunevad suve- ja talvelugejaiks. Suvelugejaid käib Muriste ja Varblani välja. Imestavad, et Vatlast saab kohe kõik raamatud, mida pole linnas võimalik üldse saada, sest on pikk järjekord. Vatlas järjekorda ei ole.

Telefon hakkab helisema. Triin läheb ja võtab vastu. „Ega ma ole ainult raamatukoguhoidja. Ma olen ka telefoninumbrite otsija,” ütleb ta tagasi tulles. Vatlas ei ole nii, et telefoninumbri leiab internetist. Vatlas on kõige kindlam küsida Triinu käest. Tema ikka leiab ja teab. Kui tarvis, saab Triinu käest ümbrikuid ja marke, sest postkontorit Vatlas ei ole. Triin on mitu korda Eesti Postile kirjutanud, kas tal lubataks raamatukogus postipunkti pidada, aga vastust pole saanud. Triin jonni ei jäta. „Eks ma kirjuta uuesti!” ütleb Triin. „Inimestel oleks ju lihtsam, kui ma saaks postipunkti pidada!”

Punkt kell üks kostab ukse tagant kobinat ja seinakapist vupsab sisse kaks prouat – Salme ja Elvi. „Tere-tere!” Ajakirjanikke märganud, kohkuvad Salme ja Elvi ära ja teevad oi-oi-oi. „Nüüd ei tihkagi midagi võtta! Kõik läheb ajalehte!” Salme ja Elvi järgi võib kella õigeks panna. Teisipäeviti on mõisa tõllakuuris võimlemine ja punkt kell üks jõutakse võimlemast raamatukokku. Koos Salme ja Elviga käib üle nädala võimlemas kuus naist. Kõige vanem olla 82aastane. Üks oli 85aastane, aga kolis linna ja võimlemas enam ei käi. Salme ja Elvi on nooremad ega kavatse kolida. „Aga raamatukogus me käime ikka tihemini kui võimlemas,” alustab Salme. „Sest siin saab juttu vesta,” lõpetab Elvi.

„Paha lugu on see, et nad tahavad kooli kinni panna,” alustab Salme.  „See ei ole põrmugi hea,” lõpetab Elvi. Vanasti oli igas külas kool. Aga Vatla kooli paneb volikogu kinni. Koolis käib kümme last. Oleks kaks tükki rohkem, jääks kool lahti. „Kas ajakirjanikel pole kahte last kooli panna?” uurivad Salme ja Elvi lootusrikkalt.

Pärast ütleb Triin, et tal on teisigi peale Salme ja Elvi, kelle järgi saab kella õigeks panna. Saviringi naised tulevad pärast saviringi ja õmblusringi naised pärast õmblusringi. Ikka kella pealt.

Jutu vahele otsivad Salme ja Elvi kotist patsaka ajakirju ja panevad uue patsaka kotti. Ajakirjadel-ajalehtedel on Vatlas hea minek. Nii mõneski raamatukogus ei laenutatagi ajalehti-ajakirju, tuleb kohapeal lugeda, aga Triin laenutab. Kõik on tagasi toodud. Midagi pole kaduma läinud. Muidu loetakse kõike. Ikka Tohvrit ja raskemat kraami ka. Raamatuid ei pea kartma. Ega Vatlas kardetagi. Kui mõni pelgabki, siis Triin julgustab, et ei pea lõpuni lugema. Kui ikka ei taha või aru ei saa. „Ega saagi öelda, et üks või teine on hea raamat, ega soovitada. Inimesed on nii erinevad,” ütleb Triin.

Kell liigub. Triin segab ahju. Ahju kõrval on suur sületäis kasehalge. Talvega läheb kümme ruumi. Puudega on nii, et koolijuhataja tellib, omale ja raamatukogule, ja Triin laob. Triinule meeldib, kui tuli ahjus praksub. „Ma olen üritanud sättida nii, et oleks nagu maal vanaema juures,” ütleb Triin. Ühes mõttes pole aga Vatla raamatukogus põrmugi nagu maal vanaema juures. Vatla oli Läänemaa esimene raamatukogu, mis läks Facebooki. Kui see välja tuli, pidi Triin minema teistele raamatukoguhoidjatele loengut pidama. Aga Facebook on igavesti kasulik asi. Triin pildistab üles kõik uued raamatud, igas kuus nii 30–40 tükki. Inimesed kirjutavad jutuaknasse, mis keegi tahab, ja siis pole muud, kui järele tulla.

Kell on nihkunud pool tundi üle kahe. „Ega tea, kool kaob ja vallad ühinevad, kõik muutub,” arutab Triin. „Eks raamatukogu jääb, aga… Kas ta just mõisa jääb, seda ei tea.” Mõisa kolmas korrus juba läks nahka, kui kool pisemaks ja korrus tühjaks jäi. Kui nüüd kool kaob, siis läheb ka teine korrus nahka, kuigi on juttu olnud, et mõisat köetakse edasi. Lõpuks võib mõisaga minna nagu maltoosavabrikuga. Pandi kinni ja laguneb. Tassitakse laiali.

Aga ega Triin selle kõige üle eriti muretsegi. Inimesed jäävad, kõik ei koli eluilmaski linna ära. Ja raamatukogu jääb ka. See on kindlast veel kindlam.

Kaks tundi külaraamatukogus:

"Reportaaž: Palivere raamatukogu – klubi ja pihitool"

"Reportaaž: Asuküla raamatukogu – peaaegu saja-aastane, kummitus peale selle"

"Metsküla raamatukogu – koht, kus Mihkel Rauda ei loeta"

"Nõva raamatukogu – korraga raamatukogu ja postkontor"

"Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem"

"Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem"

Fotod: Urmas Lauri