Andres Herkel: loodan, et haldusreformi nimekurioosumid ei kesta kaua

Eestis on ajalooliselt üks maakond, mille nimi tuleneb ilmakaarest – Läänemaa. Põhjamaad, Lõunamaad ega Idamaad pole meil olnud. Tõsi, Virumaa kaheks jagamisega tekkisid Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa. Tallinnas on kinnistunud Põhja-Tallinna linnaosa, ehkki sellesse kuuluvad Pelgulinn, Kalamaja ja Kopli on eraldi võttes palju pikema traditsiooni ja selgema kohalooga paigad, kirjutad Andres Herkel (pildil) oma ajaveebis.

Mõne aasta eest tekkis liitumiste tulemusena Lääne-Saare vald. Kui nüüd saab Saaremaast üks omavalitsus, vajub see nimi unustusse kui lühiealine kurioosum. Kui Lihula ja Hanila Läänemaa küljest ära võetakse, hakkab suuremat osa Läänemaa territooriumist katma Lääne-Nigula vald. Lääne-Nigula on ajalooline nimetus, sellega ta eristub nii Lääne-Saarest kui ka Koonga, Varbla, Lihula ja Hanila asemele tekkivast Lääneranna omavalitsusest.

Lisagem, et päevakorral on ka sellised uusnimed nagu Põhja-Pärnumaa ja Põhja-Sakala, maha laideti Põhjaranniku ja jutuks on olnud Lääne-Harju. Ilmakaarte kasutamine haldusreformi tulemusel tekkivate omavalitsusüksuste nimedes näitab mu meelest vaimuvaesust, ajaloolise traditsiooni ignoreerimist ning reformi kui sellise kunstlikku iseloomu. Sama sündroomi avaldusteks on ka Tõrva, mis hakkab varjutama ajaloolist Helme kihelkonda ning Saue, mis peagi ulatub Risti ja Märjamaani. Näiteid on palju.

Selle intellektuaalse kõhutõve järgmisteks avaldusteks võib saada Eesti jagamine neljaks nn. regiooniks, mis tõenäoliselt nimetatakse käepäraselt taas ilmakaarte järgi. On ju kuulda, et mingid jaotusüksused peavad kaduvate maakondade asemele tulema.

Jah, ma aiman võimalikku vastuväidet, et kõik nood uusnimed on ühinevate valdade endi poolt tuletatud ja tihti ka elanike poolt hääletatud. Alt üles demokraatia ja puha! Arvestades seda,  kuidas kaks järjestikust valitsust on haldusreformi juhtinud, võib karta, et nimeotsuste tegemine Stenbocki majas andnuks veel halvemaid tulemusi.

Küsimus pole üksnes nimedes, vaid eeskätt ebaloomulikes piirides, mida piitsa ja prääniku meetodil läbi viidud reform on siin-seal tekitanud. Selliseid piire poleks tekkinud, kui 5000 elaniku nõuet oleks inimestest tühjenevates maapiirkondades võetud mõistusega ning erandeid oleks lubatud.

Noil uutel piiridel tihti puudub loomulik ühisnimetaja. „Nimetatav nimi on püsitu nimi,“ ütleb Lao-zi iidne tarkusetera. Jääb üle loota, et ajaloota ja ebaloomulikud nimed kaovad käibelt niisama kiiresti, kui nad on meie silme all tekkinud.